Esmaspäev, 28. jaanuar 2013

Kiire pilk sahtlisse - Snow Brothers (1992)

Snow Brothers (1992) on hea näide, kuidas arcade mängude pordid toimivad edukalt ka Game Boy platvormil. Mäng on mõnus ja lõbus ning varjab täiuslikult, mis kana on lumemeestel ülejäänud maailmaga kitkuda.

Game Boy - Snow Brothers (1992)

Snow Brothers'i lugu algab ilma igasuguse sissejuhatuseta. Title screen ei tee asja paremaks, nimetades mängu nimeks Snow Bros. Jr. Mismoodi tegu vendadega on, jääbki segaseks.

Nii, kui mängu sisse lülitad, pead esimesele kollile palliga molli sõitma. Ja see on lõbus. Sinu eesmärk on vastased suureks lumepalliks pommitada ning see omakorda teistele kaela veeretada. Viimaseid tabades poetavad need igasugu nänni maha, mis üldiselt on mõeldud sinu elu lihtsustamiseks, aga võivad ka vastupidiselt mõjuda. Näiteks tahaks pärast kiirust lisava joogi neelamist meenutada vana rahvatarkust: "Tark ei torma!" Mäng on lihtne, aga rabistamiseks siin ruumi pole.

Nagu ennist kurtsin, on Snow Brothers algajale mängijale tausta selgitamisega kitsi, kuid uudishimulik ja visa jõuab igal juhul nende väärtusetute teadmiste varasalvedeni. Mängu 60 taset on jaotatud kuueks maailmaks, mille lõpukollide võitmisel avaneb kildhaaval olematu loo müstiline taust.

Kunagi oli maailm ühtne ja tasakaalus... - Pildil on lumi, päike ja tuli.
Kui algasid sõjad, lahutati maailm kaheks osaks... - Jää ja tule maaks... väga loogiline.
Kuid mõned inimesed mäletavad iidset legendi, mis ütleb... - Tundub, et midagi päikese kohta.
Et tuleb üks kangelane, kes ühendab maailmad! - Lumemees, muidugi!

Kui nüüd kellelgi tekkis tunne, et pilt lumevendade ja maailmaga hakkab vaikselt paika loksuma, siis minuga äsja tigedat võitlust pidanud maailma lõpukoll muutus kole kurvaks, tema suust ronis välja teine lumevend ja koll poetas abistava lause: "Kui süda päikesele tagasi anda, on maailm taas tervik!"

Loota, et nüüd on vennad koos ja läheb ägedaks mölluks, vend venna ja õlg õla kõrval - mõttetu. Äsja saabunud Snow Bro saadab su rõõmsalt järgmisesse maailma, koos südamega, mille sa äärepealt maha oleks unustanud. See süda saab viimase mailma lõpus seni tigeda päikese suuks, kes edaspidi ainult naeratab. Ja paistab säravat päikesepaistet sinule, su vennale ja kõigile kolentinidele, kellega te koos rõõmsalt tantsu lööte.


Kokkuvõtteks. Snow Brothers tundub olevat suhteliselt haruldane Game Boy mäng, mille hind küündib tavapärasest kordi kõrgemale. Arvestades ilmumise aastat ja mängitavust, võib Capcom mängu üle piisavalt uhke olla. Tegu pole eriti tuntud nimega ja kuulub seetõttu nende pärlite hulka, mida sadade vanade Game Boy mängude hulgast ikka ja jälle leiab.

Neljapäev, 17. jaanuar 2013

Veel roboteid - plekist, puust ja traadist

Minu robotite ja ühtlasi Tin Can Toy kollektsioon, millest kirjutasin ühes varasemas postituses, on veidi täienenud. Seekord siis kolme täiesti erineva robotiga, kes erinevad nii stiililt kui ka materjali poolest.

Soovitan pöörata tähelepanu karbile. See viib meid ajas edasi - 50ndatesse.
Vanim neist on Spinney. Kui õigesti mäletan, ostsin selle Barcelona lähedalt Girona lennujaamast ühest gadget-pudi-padi poest. Spinney kuulub Kikkerland'i täiesti kasutute üleskeeratavate robotite seeriasse, mis tegelevad roomamise, karglemise ja sädemete pildumisega. Reeglina on nad närvilised ja kohmakad.

Spinney in da .cub
Spinney on väga armas punase võtmega robot, kelle eesmärgiks on enda raskeima komponendi - peaga, üks korralik headbangle maha panna. Seda muidugi juhul, kui keegi ta üles keerab.

Spinney, Sparklz'i sõber
Raske Metal ja puit on ammustest aegadest koos käinud. Lisaks Metsatöllule tõestab seda ka kumminööridest ja puuklotsidest koosnev metsikult armas SCIE NCE MUS EUM robot. See äärmiselt painduv ilma ühegi naelata ehitatud robot on iga penni oma kolmest naelast väärt.

London Science Museum'ist ostetud meenerobot rokib
Mulle meeldivad 50ndate robotid. Kui ülaltoodud täisnurkne robot oli iga 80ndate tattnoka joonistusploki kohustuslik materjal (mina joonistasin kõrvadeks tavaliselt pasunad), siis eelmise sajandi keskpaiga robotid olid coolilt väärikad ja voolujoonelised. Neist õhkub salapära ja veidrat samurailikkust, mis sisendab, et kui selline sulle Marsil vastu tuleb, siis sa ei lähe temaga tüli norima.

Andke mulle planeet!
... ja kirjutuslaud, millel seista!
See Mechanical Planet Robot ehk korporatiivse koodnimega MS 430 kannab seerianumbrit 11358 ja on ühtlasi not so rare 14£ collectible, kelle tõstsin samuti Londoni tehnikamuuseumi poes ostukorvi. Äge muuseum, parim pood. Sinna jäi maha üks metsikult lahe suur 40 naelane robot, aga kahjuks minu "ära kurat osta reisil poolt maailma kokku" närv hakkas liialt tõmblema. Andsin alla. Jätsin isegi ostmata (miks ometi?) üleskeeratava plastikust kitšroboti, mis mitte kunagi ei sõida lauaservalt alla.

Family Matters! (parim neegrite family sitcom eales)
MS 430 on hoolimata repro olemisest tõsine tegija. Jaapani heiroglüüfidega karp ja samurailik larf (ma ei tea, miks see võre samastub mulle Jaapani sõdalase kiivriga, võib-olla on asi hoopis peakujus) vihjavad, et tegu on selle maa loominguga. Mis põhiline, see üleskeeratav robot pillub ka sädemeid, mis paistavad läbi punase plastikkile.

Robot MS 430 on üks kümnetuhandetest 50ndate plekkroboti replikatest. Minu jaoks on see koopia sama lahe kui võiks olla originaal. Kirjutasin juba kord, et tegu on käsitöölise masstoodanguga, mis tasahilju tõi Jaapani sõjajärgsest Oh! Made in Japan! staatusest Wow! Made in Japan! kuulsusesse.

Rääkides Jaapanist, ei ole vist väga asine lugeda 80ndate teise poole Nõukogude Eestit eriliseks võrdluskohaks, aga mäletan selgesti Põlva Keskkooli 1. või 2. klassi sündmust, kus mul olid koolis kaasas Austraalia tädi poolt saadetud valge pärlmutter-plastikpeaga käärid. See oli midagi erilist, sest valdav käär oli tol ajal logisev ja kooruva rohelise emailiga. Üks klassikaaslane ei uskunud, et Sainless Steel'i pressitud relieef Made in Japan on päris ja arvas, et ma olen selle ise kirjutanud. Selline maagia oli Jaapanil, sest kõigil ägedatel asjadel, mis inimeste kätte sattusid, oli kirjas Made in Japan. Tollal olid isegi värvilised plastmassist keedumuna taldrikud ägedad.

MC 430
MC 403 peegeldab 50ndate arusaama robotitest. Enamik neist käivad Marsil, koguvad anorgaanilisi aineid ja tulistavad kõiki võõraid. Vahest hulluks minnes ka omasid. Eelmise sajandi keskpaiga robotid pidid tingimata olema suured ja kohmakad ning käima jalgadel (mis tuletab mulle algklassides loetud 70ndate noorteajakirjast Pioneer leitud Sammuva Ekskavaatori tulevikukirjelduse, ... mis ongi päriselt olemas!)

50ndate roboti käteks on tangide taolised kohmakad haarmed, miks see tol ajal nii pidi olema, ei tea, (aga selle võrra coolim paistis ka tänini moodne Short Circuit'i Number 5), võib-olla saadi käte konstrueerimisel inspiratsiooni Glove Box'idest.

Kui nüüd rohkem Jaapanist mõjutatud Ameerika pop-kultuuri süüvida, siis oli sellisel roboti tüübil olemas üks väga kuulus suguvend nimega Robby The Robot. See 50ndate keskel filmitööstust teenima mõeldud robot on lisaks kõigele teinud loetud sekundid kaasa paaris vanas Twilight Zone osas.

Robby in Service Mode

Õnneks vahet pole, kas vaadata ägedat mänguasja oma laual, või on näha elusuuruses metallmonstrumit inimeste maailmas tegutsemas, mõlemad pakuvad positiivse elamuse ja äratundmisrõõmu.