Kiire pilk sahtlisse - Snow Brothers (1992)

Snow Brothers (1992) on hea näide, kuidas arcade mängude pordid toimivad edukalt ka Game Boy platvormil. Mäng on mõnus ja lõbus ning varjab täiuslikult, mis kana on lumemeestel ülejäänud maailmaga kitkuda.

Game Boy - Snow Brothers (1992)

Snow Brothers'i lugu algab ilma igasuguse sissejuhatuseta. Title screen ei tee asja paremaks, nimetades mängu nimeks Snow Bros. Jr. Mismoodi tegu vendadega on, jääbki segaseks.

Nii, kui mängu sisse lülitad, pead esimesele kollile palliga molli sõitma. Ja see on lõbus. Sinu eesmärk on vastased suureks lumepalliks pommitada ning see omakorda teistele kaela veeretada. Viimaseid tabades poetavad need igasugu nänni maha, mis üldiselt on mõeldud sinu elu lihtsustamiseks, aga võivad ka vastupidiselt mõjuda. Näiteks tahaks pärast kiirust lisava joogi neelamist meenutada vana rahvatarkust: "Tark ei torma!" Mäng on lihtne, aga rabistamiseks siin ruumi pole.

Nagu ennist kurtsin, on Snow Brothers algajale mängijale tausta selgitamisega kitsi, kuid uudishimulik ja visa jõuab igal juhul nende väärtusetute teadmiste varasalvedeni. Mängu 60 taset on jaotatud kuueks maailmaks, mille lõpukollide võitmisel avaneb kildhaaval olematu loo müstiline taust.

Kunagi oli maailm ühtne ja tasakaalus... - Pildil on lumi, päike ja tuli.
Kui algasid sõjad, lahutati maailm kaheks osaks... - Jää ja tule maaks... väga loogiline.
Kuid mõned inimesed mäletavad iidset legendi, mis ütleb... - Tundub, et midagi päikese kohta.
Et tuleb üks kangelane, kes ühendab maailmad! - Lumemees, muidugi!

Kui nüüd kellelgi tekkis tunne, et pilt lumevendade ja maailmaga hakkab vaikselt paika loksuma, siis minuga äsja tigedat võitlust pidanud maailma lõpukoll muutus kole kurvaks, tema suust ronis välja teine lumevend ja koll poetas abistava lause: "Kui süda päikesele tagasi anda, on maailm taas tervik!"

Loota, et nüüd on vennad koos ja läheb ägedaks mölluks, vend venna ja õlg õla kõrval - mõttetu. Äsja saabunud Snow Bro saadab su rõõmsalt järgmisesse maailma, koos südamega, mille sa äärepealt maha oleks unustanud. See süda saab viimase mailma lõpus seni tigeda päikese suuks, kes edaspidi ainult naeratab. Ja paistab säravat päikesepaistet sinule, su vennale ja kõigile kolentinidele, kellega te koos rõõmsalt tantsu lööte.

Kokkuvõtteks. Snow Brothers tundub olevat suhteliselt haruldane Game Boy mäng, mille hind küündib tavapärasest kordi kõrgemale. Arvestades ilmumise aastat ja mängitavust, võib Capcom mängu üle piisavalt uhke olla. Tegu pole eriti tuntud nimega ja kuulub seetõttu nende pärlite hulka, mida sadade vanade Game Boy mängude hulgast ikka ja jälle leiab.

Kiire pilk sahtlisse - Mickey Mouse Magic Wands! (1998)

Mickey Mouse Magic Wands! (1998) on äge mäng. Viimasel "hallide kassettide ajastu" aastal toodeti väga vähe värvideta Game Boy mänge, kuskil paarikümne ringis. Kusjuures enamus neist on üllatavalt head. Ilmselt seetõttu, et saastarahe said endale uued mustad kassetid, mis näitasid äsja ilmunud värvilise Game Boy Colori peal arvestatavaid värve, olles seejuures maagiliselt tagasiühilduvad vana laimirohelise klassikuga.

Esiti võib tunduda, et Mickey Mouse Magic Wands! on järjekordne Solomon's Club ja selle järgi tehtud meeletute Bugs Bunny Crazy Castle mängude kloon. Õnneks kaugeltki mitte. Hoopis Bugs Bunny Crazy Castle mängud oleks pidanud tegema Mickey Mouse Magic Wands! järgi.

Ühe tüüpilise pusleplatvormeri kohta on Magic Wands! fantastiliselt mõnusalt disainitud, eristudes konkreetselt hordidest Lode Runner stiilis mängudest. Ja kusjuures kogu selle mõnu põhjuseks on vaid üks omadus - Miki saab hüpata. Just hüppamise puudus on see, mis teeb muidu meeldivalt algavad platvormipusled kohutavalt frustreerivaks. Kui päris elus me jah ei hüppa üle peade, siis videomängude maailmas on see must have. Küll aga tuleb tunnistada, et mängudest, milles hüpata ei saa, on veel ebameeldivamad mängud, kus on hüppamine veidralt realistlikuks aetud. Hüpata tuleb ikka üle pea või otse pähe, paremini kui Jordan, nagu Mario!

Magic Wands! paroolisüsteem on põnev. Mängu jaapani versiooni paroolid on lihtsad neljatähelised sõnad: COCK, SLAP, BLOW, PECK, HERS, SILK, JOWL ja nii edasi, kõigi 39 ruumi jaoks. Ameerika variandi paroolid on aga veidralt kodeeritud, asendades täishäälikud teiste kaashäälikutega. Mis vajadus muidu lihtsasti meeldejäävad sõnad räsiks muuta oli, jääb arusaamatuks.

Kokkuvõtteks. Mickey Mouse Magic Wands! on meeldiv ja suhteliselt lihtne mäng vahest kättevõtmiseks ning mõne järjekordse ruumi läbimiseks. Patarei-mälu küll salvestamiseks pole, aga juba paroolidega eristatud tasemed on suur samm eemale tüüpilisest andestamatust Game Boy mänguelamusest, kus kolm koperdamist tähendab Start Game ekraani.

Kiire pilk sahtlisse - Days of Thunder (1992)

Days of Thunder (1992) kaanepilt tõotab kiiret sõitu autodest pungil ringrajal, kuid reaalsus on täiesti vastupidine. Days of Thunder tähendab ülimalt igavaid kvalifikatsiooniringe tühjal rajal. Võiks ju mõelda, et tegu on tüüpilise lätsti kokku visatud filmimänguga, aga selleks on kogu 3D ja kõige jaoks jälle liiga palju vaeva nähtud.

Probleemid algavad lihtsatest asjadest. Sinu rallipädevuse kontroll on see, millega siin mängus tagasi hoitud pole. Vahet ei ole, kas valid ringraja kordadeks 40 või 1, kvalifikatsioonis pead ikka 3 ringi läbima. Oleks need siis mingid mõnusad rajad. Väga igavad on. Kiirus võib küll üle 200 miili tunnis olla, aga mööduvad laternapostid ja juhitavus näitavad teosammul venimist.

Heliline külg ei kannata kriitikat. Kogu on aur pandud väga rabedasse Days of Thunder tunnusmuusika chiptune tõlgendusse ja rajal valitseb vaikus krõbiseva mootorimüra taustal.

Mäng on halb, kuid selle Nintendo telekamängu versioon on veelgi halvem. Ja üks asi on Game Boy peal kohe oluliselt parem kui NESil - pit-stopi meeskonnas on vaid rattavahetajad need, kelle iga liigutust tuleb ükshaaval juhtida. Täiesti jabur idee, kui mõelda, et tegu on ikkagi ralli-, mitte garaažimänguga.

Kokkuvõtteks. Days of Thunder on pettumus niigi halbade Game Boy rallimängude seas. Mängu avalehel lubatud äge 3D on tegelikult vilets, võidusõidu osa igav ja kvalifikatsioonid masendavalt tüütud. Kogu mäng on igav ja täielik vastand filmi enda tempole, kaugel sellest, mida Tom Cruise tegelaskuju Cole Trickle filmis läbi elab.

Kiire pilk sahtlisse - Race Drivin' (1993)

Race Drivin' (1993) ralli-stunt mängule tuleb au anda. Millegipärast näeb 8-bitise Game Boy versioon välja sama halb või hea kui 16-bitise Super Nintendo mäng. Pigem küll hea, sest see lihtsalt näitab, kui halb on telekamängu variant.

Race Drivin' on toores täpsussõitmine. Keda just käikude ja kiirusega täpisnikerdamine ei huvita, seda jätab mäng külmaks. Küll aga üllatab vägev 3D graafika. Mis paistab SNESil saast, see tundub Game Boy peal saavutusena. Rajad, majad ja autod on tõesti 3D. Kuigi mitte just kauneim, aga arvestada tuleb, et enamus selle platvormi rallimänge näevad välja väga lamedad - triibud vasakul-paremal, kaarduv tee keskel ja mägine panoraam taustal.

Graafiline üllatus ei tee Race Drivin' rallimängust siiski nauditavat elamust. Auto kiirus on kaugel kaanepildil visualiseeritust, sõiduk on arusaamatult tundlik ja puruneb igal hüppel. Tõenäoliselt küll järskude nõlvade tõttu, kuid paraku läheb kogu lahe matsupaneku efekt kaduma, sest Game Boy versioonist on eemaldatud trampliinilt väljasõidu kordus üldvaates. Tavaline ohutu rallirada on küll olemas, aga see ei paku oma üheülbalisuse tõttu pikemaid elamusi.

Kokkuvõtteks. Race Drivin' on üllatavalt hea väga halva SNESi versiooni port. Mäng pakub küll lühiajalist nikerdamist, kuid ei haara, sest mõra tuuleklaasis on ainus, mis näitab, et midagi läks kaelamurdval trikirajal viltu. Kogu selle 3D juures puudub elementaarne tagasiside, mis kuidas ägedalt valesti läks, kasvõi 2Ds. Ja kahjuks on see taolise mängu juures hädavajalik.

Kiire pilk sahtlisse - Barbie Game Girl (1992)

Barbie Game Girl (1992) võiks olla tüüpiline 90ndate labidavara, aga kuidagiviisi on Matteli nuku kuulsuse arvelt suudetud teha omapärane seiklusmäng.

Mulle ei meenu hetkel ühtki teist vaid noortele tüdrukutele mõeldud platvormerit ega brändimängu, mis oleks mängitav olnud. Ja tegelikult ei meenu mulle hallide kassettide ajastust (1989-1998) ka ühtegi teist mängu, mis oleks spetsiaalselt tüdrukutele mõeldud.

Fantaasiaga pole siin kokku hoitud. Piisab vaid tsikil poodi minna, kui hädad algavad: eluohtlikud õhuniisutid; ohtlikud platvormid; merineitsi Barbie; Honey, I Shrunk the Kids Barbie; hüper-mega noodivihik ja jõhker jukebox. Selline lugu.

Mäng võiks olla palju parem. Barbie Game Girl on lühike 6 tasemega platvormer, mille läbimine võtab ligi pool tundi. Hoolimata disainiveidrustest ja puudustest oli see üsna nauditav pooltund. Muusikaline osa on tüüpiliselt halb, kuid graafiline pool on päris okei. Barbie näeb isegi kena välja, võrreldes õõvastava NESi Barbiega.

Judinaid tekitava silmavaatega äsja ärganud Barbie NES versioon

Igasugused hüppamised, suremised ja tulistamised on tehtud küll väga aeglaseks ja piinarikkaks, aga samas on kogu mängu ülesehitus selle kõige suhtes äärmiselt andestav. Barbie hitbox on sellise kaliibri mängu arvestades väga meeldivalt tagasihoidlik. Kui see pall, mida sa suure paraboolina läbi õhu viskad, läheb ekraani ülaserva taga progemisvea tõttu kaotsi, laskud veidi madalamale ja viskad uuesti. Saad surma, kuulad pika pinina ära ja alustad oma pisikest taset rahulikult uuesti. Täiesti nunnu värk, ei mingit ülearust frustratsiooni.

Kokkuvõtteks. Barbie Game Girl üllatas nii oma olemuselt kui ka mängitavuselt. Kui esmapilgul tahaks mängu kaugele sahtlinurka peita, siis sisusse süvenedes näeb mõnusalt fantaasiarikast maailma. Mängul on olulisi vigu, kuid samas on üks asi harukordselt õigesti tehtud - väikesed kannatlikud tüdrukud suudaksid selle tõepoolest lõpuni mängida.

Kiire pilk sahtlisse - Spot: The Cool Adventure (1993) ... limps või burks?

Spot: The Cool Adventure (1993). Cool Spot on äge ja puha. Paljud teavad tema lahedat Sega MegaDrive ja Super Nintendo mängu, kuid vähesed mäletavad, et vaid mõned aastad enne Cool Spoti oli vaid Spot. Seesama Spot, kelle tööks oli reklaamida 7UPi sidrunilimonaade. Spot oli üks punane mumm 7 ja UPi vahel. Pealtnäha ei midagi cooli, aga ometi suudeti temast teha üks lahedamaid videomängutegelasi. Kahjuks pole see lahedus selle mängu juures veel 100% realiseerunud.

Müstilisel kombel on limonaad alati sobinud saiaga. Seda teadsid nii lääne kui ka varase 90nda Eesti lapsed. Kui oli pikk lõunane vahetund, tuli liduda lähimasse poodi, võtta üks kõvaks kuivanud varahommikune sai ja limps. Oli see Düssess või Kelluke, vahet polnud, esimene oli rohelisem. Limonaad ja sai käisid alati koos - üks aitas seedida teist. Nii ka tänapäeval.

Kui juba filosoofiliseks minna, siis kumb oli enne, kas limonaad või sai? Võiks arvata, et sai, sest leib on vabalt vanem kui meie. Vähemalt nii ütles plakat koolisöökla seinal. 

Spot: The Cool Adventure ilmus tõesti pärast "saia". Keegi küll ei tea, kuidas täpselt Virgin ja Ocean omi asju ajasid, aga kõigepealt ilmus Euroopas McDonaldsi McKids ja seejärel Ameerika Ühendriikides ning Jaapanis Spot: The Cool Adventure. Kõik see võis olla ka vastupidi, sest veidral kombel baseerub Spoti mäng just McKidsil, mille väljaandja on Ocean. Kui neetult keeruline saab olla videomängude ajalugu!

Mängust endast. Spot: The Cool Adventure on pigem tore mäng. Nõuab kannatlikkust, nagu ikka.  Esineb absurdselt raskeid kohti, aga mäng on mängitav. Peabki olema, sest juba esimesel tasemel leiame laene teistest tuntud mängudest. 

Tuttavad elemendid leiab väga kiirelt. Super Mario Land oma kahe korrusega iga taseme lõpus, Mickey's Dangerous Chase stiilis klotside heitmine jne. Aga samas, mis vahet seal on. Paljud mängud on teiste pealt kopeeritud. Oluline on mängitavus ja õnneks mängitav see mäng ka on. Kahjuks pole laenatud arusaam heast mängumuusikast. See on Spoti puhul iseloomutu ja tühi. Game Boy on helide suhtes imeline riistapuu, paraku siinkohal on tema võimalused praktiliselt kasutamata jäetud.

Kokkuvõtteks. Spot: The Cool Adventure idee ja olulised mänguelemendid on otseselt virutatud. Samas on positiivne, et vähemalt on neid õigel viisil ära kasutatud. Mäng on raske, kuid vähemalt esialgu ei tundu see raskus ebaõiglane olevat. Kumb oli enne, kas McKids või 7UPi Spot? Vahet pole, Retropeldikus on mõlemad olemas.

Kiire pilk sahtlisse - Prince of Persia (1992) ... ja pisut juttu Game Boy mängude kujundustest

Prince of Persia (1992) on kuulus, aga igav, nagu juuresolev Game Boy mängu kaanepiltki. Tegelikult on tegu vaid ebaõnnestunud kassetikujundusega. Päris mängukarbi kunstiline külg on täiesti tasemel. Õnneks on selline "ilus karbipilt vs plank kassetipilt" vanade Game Boy mängude kujunduste juures pigem harukordne juhtum. 99% hallidest kassettidest on fantastilise väljanägemisega, justkui suuremat sorti margid või miniatuursed maalid.

Natuke Game Boy mängude kaanekujundusest

Esimese põlvkonna Nintendo Game Boy kaanekujundused olid veel väga kõrgel tasemel. Reeglina on tegu kvaliteetsete joonistustega, mis üritasid ostjale klassikalises võtmes sisendada, et tegu on super-ägedusega ja too ei pea kahetsema oma ostu, vähemalt mitte enne, kui raha makstud ja mängu konsooli torkab. 

90ndate keskpaigaks oli mängude graafika juba enam-vähem multifilmi tasemel, kuigi mitte päris. Mängude välise osa kujundamisel elati aga veel 70ndatest pärit arusaamaga, et kujutlusvõime peab puuduvad pikslid ja värvipaletid tasa tegema. Nii seda vaimu siis kaanepildi ilu kaudu toidetigi. Asi läks igavaks 90ndate teises pooles, kui kujundamisel hakkasid domineerima ajastule omane odav 3D graafika ja suure ofsetiga fototrükis. Esineb isegi jaburaid juhtumeid, kus mängu kaanepilt on laenatud nö suuremalt vennalt ehk telekamängust. Ühtlasi läks kogu mängude kvaliteet kvantiteedi suhtes koos Game Boy Color mängudeseeriaga allamäge.

Prince of Persia juurde tagasi

Esimene Prince of Persia on väga tuntud, metsikult igale poole porditud ja elutüütu. Prints jookseb kohmakalt, hüppab äpult ja raputab näoga seina joostes pead, nagu juhm. Mäng ei ole otseselt halb, aga on pigem halvasti vananenud. Kohe kuidagi ei teki seda ahvikannatust, et esimenegi tase läbi teha. Saan pika pusimise peale mõõga, ründan esimest vastast ja suren. Uuesti mõõka otsima? Ei taha.

Prince of Persia reklaam ajakirjas

Kiire pilk sahtlisse - Pinball Fantasies (1995)

Pinball Fantasies (1995) kaanepilt on ebameeldiv. Klounid on niigi eemaletõukavad, isegi Ronald McDonald. Ja ega asja ei tee paremaks poole küünra pikkuse keelega malelaua katsumine. Tegelikult see pole malelaud, vaid deemonliku lossi marmorpõrand. Kuigi mängu kaanekujunduses on robustselt rõhutud klounile, on sisu poolel samaväärselt tsirkusele esindatud rallirada, miljardimäng ja Dracula teema, teda ennast vaikselt välja jättes.

Pinball Fantasies on lihtne Game Boy pinball. Neli mängulauda, kaks päris mõnusat, üks jamapoolne. Korraga näeb poolt mänguväljast, nagu ikka. Rohkem ongi ühelt Game Boy 160x144 maatriksilt raske tahta. 

Samas ega vähem graafikat, kui selles mängus, kah ei taha. Esmakordselt proovides käis mäng korraks sisse-välja, sest nõnda fantaasiavaeseid lauakujundusi annab otsida. Mängus on niigi vähe sprite ehk liikuvaid objekte ja lisaks on taustapildi puhul ikka korralikult piksleid kokku hoitud. 

1989. aastal ilmunud mängude puhul on hõre graafika veel mõistetav, kuid 1995. lasti Game Boy peale juba selliseid graafikamonstrumeid, mis üritasid isegi Super Nintendoga rinda pista. Loomulikult vaeste mängijate jubeduskarjete saatel, sest kõike seda saatis piinav aeglus.

Ühes asjas tuleb Pinball Fantasies mängu kiita. Kui pildilise koha pealt silma kinni pigistad, saad nautida väga sujuvat pinballi täiesti talutava chiptune saatel. Ei midagi meeldejäävat, kuid vähemalt probleemideta mängitav.

Kiire pilk sahtlisse - Buster Bros. (1993)

Buster Bros. (1993) mängul ei paista vendadega peale kaanepildi midagi pistmist olevat. Oled täiesti üksi ja üritad maailmakaardi tuntumaid punkte läbides ajaga võidu joostes kõik põrkavad pallid puruks tulistada.

See polegi nii lihtne, sest iga kera puruneb omakorda kaheks ja veelkord pooleks. Tulistada saad alt üles ja kui sul veab, leiad elu lihtsustavat nodi. Kui aga ei vea ja kobakäpp oled, pead põiklema halastamatus pallimeres. Ja üldse mitte sellises värvilises, kuhu tatid kaubanduskeskustes sumama tormavad.

Kunagine Capcomi arcade versioon oli tõesti kahe mängijaga. Käesolev Hudson Softi Game Boy variant on aga täiesti tavaline 1P, ei mingit linkkaabli featuuri ega midagi. Üllatuslikult on sama ka Capcomi Super Nintendo versioon. SNESi ja Game Boy mängud on küll pisut sarnased, kuid esimene tundub olema mõnusama liikumise ja avarama jalutamisruumiga.

Game Boy mänguversiooni oluline erinevus on kokkusurutud ekraaniruum, mis on toodud ohvriks kenale graafikale ja viimasest tulenev kohatine aeglus, kui pallimeres suuremaks sahistamiseks läinud on. Lisaks puudub raskusastmete valimine ja siit-sealt on veel SNESiga võrreldes kärbitud.

Mäng on arkaadilikult raske. Põigelda saab vaid külgsuunas ja tulistada üles. Klaustrofoobiline kitsikus tabab mängijat aga esimestel minutitel. Eriti, kui jääd ekraani paremale poolele lõksu, sest põhirelvaga on Busteri vasak külg täiesti kaitsetu. Samas on tore, et kokku pole hoitud power-upidega ja nii mõnigi kord võib ka hea õnne peale rabistamine ennast ära tasuda.

Kokkuvõtteks. Mäng on pigem hea, aga minu jaoks puudub selles see miski, mis aina tagasi mängima tõmbaks. Osavusel on küll äärmiselt oluline roll, kuid vahest tundub, et mängija aetakse pisut liiga ebaõiglaselt lootusetutesse olukordadesse. Ilmselgelt on see mängija enese viga.

Kiire pilk sahtlisse - Panel Action Bingo (1993)

Panel Action Bingo (1993). Igav nimi, kole kaanepilt ja üllatavalt mõnus mäng. Sellised kahtlased lauamängud kipuvad Game Boy peal olema koledad, kohmakad ja seeläbi väga eemaletõukavad. Panel Action Bingo puhul ei kehti ükski neist. Okei, 5x5 maatriksi ja kahe juhusliku looma mängutegelastena kasutamine pole just andekaim idee, kuid see on ikkagi Bingo! Mis sest, et natuke võlts Bingo. Igasugune bingo videomäng saaks olla väga halb mäng. See bingo siin on tasemetega ja kasutab paroole!

Mängu idee on linnuna võistelda kiisu vastu, korjates teineteise võidu numbreid või tähti. Numbrid lihtsad, tähed palju raskemad. Qwerty inimesed enam nii hästi tähestikku ei tunne. Kui ikka liiga lihtne, siis saab nähtavat kaarti peita, muuta mänguplats jääväljaks jne.

Kurb, et mängule ei ole leitud mõnd tuntud animeteemat toetuseks taha. Isegi Miki vs Donald koos kahekaadrise sissejuhtatusega oleks Panel Action Bingost teinud Panel Awesome Bingo. Muusikalise külje pealt on teos samuti üllatav, sest bingo puhul saab kõik üllatada. Kollektsioonis on vast umbes kolm 10 sekundilist lugu, kuid need on ägedamad kui 8-bitine Tuberkuloited olla võiks.

Kokkuvõtteks. Odava horoskoobiköite kujundus ei ole just parim asi, millega mängijaid meelitada. Nii ma siis jätsingi selle selle mängu viimase saja Game Boy hulka. Ja valesti tegin. Panel Action Bingo on üks nendest plastihunnikusse peitunud pärlitest, mida keegi ehedaks pidada ei taipa.

Kiire pilk sahtlisse - WWF King of the Ring (1993)

WWF King of the Ring (1993) on tuim wrestlingumäng. Vastase võitmiseks piisab vaid B nupu kiirest klõbistamisest. Kui teisel toss väljas, tuleb teda mõned sekundid maas hoida, kuid see on ka kõik. Hard mode? Mina nii kiirelt klõpsida ei suutnud.

Mängu muusikaline külg on kesine. Tiitlilugu käib kah, on hullemaidki. Matš tuleb veeta pingelises sahina ja ise juurde tehtud nupuklõbina müras.

Esindatud on küll tuntud WWFi maadlejad, nagu Hulk Hogan, Randy Savage (rahu tema põrmule) ja teised, paraku väga kesise 10x10 pikslise ikoonina. On olnud ka paremaid variante. LJN lasi samal ajal välja ka mängu NESi versiooni, mis on kuulduste põhjal sama kesine kui käesolev Nintendo Game Boy variant.

Kokkuvõtteks, mäng on igav, ajastu kohta mageda pildiga ja võimaldab kogu WWF kultuuri mõnitades võita vastaseid ühel kohal seistes jalaga vehkides, millele nood siis ise oma munadega otsa jooksevad ja kägarasse maha kukuvad.

Virtual Boy taaskülastus - Mario's Tennis

Kunagi miljon aastat tagasi 2008 otsustasin endale soetada Virtual Boy. Legendaarse badass stereoskoopilise 3D konsooli, mille väljastamist põeb Nintendo tänase päevani. Mõneti on selleks ka põhjust, kuid 15 aastat hiljem enam kindlasti mitte. Arvestades, et see väga õrn ja keeruline peenmehaaniline elektroonikaseade töötab vaiksel huminal tänase päevani, võiks Virtual Boy üle pigem uhkust tunda.

Õnneks muretseb Nintendo piisavalt vähe, et seda teemat täiesti maha vaikida. Virtual Boy ilmub üllatuskülalisena üksikutes mängudes ja filmideski. Paraku on läbikukkumisvalu siiski piisavalt palju, et see õnnetu konsool selle aasta E3 pressikonverentsil uue 3DS’i sissejuhatavast demost täielikult välja jätta. Kuigi lava ise oli kergelt Virtual Boy värvides, või mulle ehk ainult tundus nii.

Väga tahaks loota, et kunagi ühel päeval leiab suur N endas piisavalt rammu Virtual Boy mängud 3DS’i või mõne teise tulevase stereopilti näitava konsooli peal välja lasta. See oleks metsik, sest Virtual Boy mängude hulgas on, mida mängida.

Mario’s Tennis on tõenäoliselt olemas ka neil Virtual Boy omanikel, kes konsooli ammu pööningule unustanud. See Virtual Boy launch’i-mäng on mõneti võrreldav Game Boy Tetris’e või Wii Sports’iga. Mario’s Tennis on suurepärane Virtual Boy tech demo. Lihtne, ilus ja kaasahaarav.

Loomulikult ei paku Mario’s Tennis murdosagi suurepärase Tetris’e sõltuvuskütkest ning ei suuda võistelda Wii Sports’i tennise “OMFG! See on nagu päris!” efektiga, kuid omas ajas on see täiesti fantastiline mäng.

Mario’s Tennis’e avamuusika on koheselt paeluv. Ikkagi stereo ja seda ilma kõrvaklappideta. Targalt paigaldatud kõlarid võtavad vajaduse kõrvaklappide järele. Seda siiski vaid juhul, kui elad koos inimesega, kes on iga kell valmis mõnd metalset 8-bitist chiptune nautima, mis on haruldane nähe tänapäeva Eestis.

Intro’s näkku lendav pall on vägev. Puhas 3D. Ja mitte selline igav hulknurkade 3D, vaid metsik 2D stereoskoopialaks vastu nägu. Kirjeldamatult äge efekt, mida loodetavasti saab meelekindel nintendosõber nautida juba kevadel. Just nimelt loodetavasti, sest ma veidi kahtlen, et üks värviline 3DS ekraan suudab täielikult asenda kaht paari tolli sügavusel ergavat mustjaspunast kujutist.

See mustjaspunane kujutis oli küllaltki unikaalne ja ajastutruu. Kuigi ehk tollaste ootuste jaoks aegunud, kuid portatiivse mängukonsooli jaoks täiesti piisav saavutus. 80ndate keskpaik ja 90ndate algus oli laseranimatsiooni aeg. Pimedas ruumis joonistati valge või värvilise laseriga seinale lummavaid animatsiooniklippe ning näidati hiljem MTV’s. Midagi sellist veel ruumiliselt ja interaktiivselt kogeda, oli aga täielik elamus. Ja on tegelikult siiani.



Stereoskoopia on vist üks taasavastatumaid tehnoloogiaid meelelahutuses. Läbi aastakümnete tulevad üha uuesti leiutatud mängu- ja pildividinad, et mõne aja pärast jälle kõrvale jääda.

Stereoskoopiline efekt on siiski vaieldamatult cool ning seda ei maksa alahinnata. Üle 170 aasta vana, kuid endiselt mõjus ning niidab kogenematu vaataja üllatusmomendiga koheselt jalust. Täpselt sama töötab ka omal ajal läbikukkunud Virtual Boy puhul, millele ei saanud saatuslikuks mitte niivõrd konsooli tehnoloogiline tase, vaid pigem kasutatavus ja hind.

Tennispall In your face on äge ja täpselt sama ägedad on tollal Mario Kart mängudest tuntud Mario, Printsess Peach, Donkey Kong, Yoshi ja teised. See on 2D, mis liigub ruumis sinu poole! Üks kena tennisemäng on suudetud väikeste detailidega väga mõnusaks muuta. Südametest koosnev tennisevõrk, iga mängija personaalne väljak ning punkte lugev Lakitu. Mida veel tahta.

Midagi siiski on. Pisut nukker, et tõelist party-mängu nagu tennis, saab nautida vaid üksi, sest Virtual Boy link-kaabel mõtteks vaid jäigi. Samas poleks see ühes keskmises maailmaperes teist konsooli ostmata nagunii mõeldav.

Mario’s Tennis on piisavalt lihtne, et seda nautida ning samas piisavalt väljakutsuv, et mitte lasta sul suvalise proovimise peale tervet turniiri võita. Teadjad räägivad, et pärast Normal mode läbimist antakse parool Hard mode jaoks. Need on need mehed, kes suudavad Virtual Boy stereoskoopilises lummuses üle poole tunni vastu pidada.

Kasvuhooned ja mutukad ehk Game & Watch Collection - Osa 4

Ajal, kui kasvuhooned minu elus veel eksisteerisid, ei üritanud mind keegi seal tööle panna. Pigem vastupidi. Kasvuhoone oli keelatud paik. Koht, mida tohtis vaid kaugelt eemalt veidi piiluda. Harvadel juhtudel sai nina vastu läbipaistmatut poriudust klaasi lömmi suruda, kuid uksest sisenemine oli välistatud.

Ka suured inimesed ei paistnud kasvuhoones viibimist nautivat. Kiirelt sisse, uks kinni, kiirelt välja, värisevas käes kolm-neli punetavat tomatit või paar kurki. "Mis seal sees veel on!?" küsimusele vastati tüüpiliselt, et sa ei taha teada. Parematel päevadel poetati vasturääkivat infot kotionude, kollide ja verise käe kohta.

Aastad möödusid, kasvuhooned kadusid, ja ühes sellega ka võimalus ise kotionudelt tomateid virutada. Tagantjärele eriti ei kahetse kah, igasugune söödava roheluse päästmisega seonduv töö oli mulle eriliselt vastukarva.

Töö kasvuhoones on raske. Seal on kaks korrust, redel ja mürgiprits, mida pead üsna ohtralt kasutama. Ülemisel korrusel tegutsevad aplad ussikesed, kes tahavad sinu lilled kinni pista ja alumisel korrusel sihikindlad ämblikud.

Sinu eesmärk on neid ussikesi ja ämblikuid tõrjuda ja mürgitada. Kusjuures, mida napimalt mürgitad, seda rohkem punkte saad. Ülakorruse ussid kaovad kohe vilkudes minema, kuid ämblikud on kõvemast puust. Kui sa neid just otse lille hammustamast ei taba, tõmbuvad nad lihtsalt veidi tagasi, kinkides sulle vaid ühe punkti.

Originaalset Nintendo Game & Watch Green House (1982) pole mul kunagi õnnestunud käes hoida, kuid õnneks on Green House ühtlasi ka Game & Watch Collection'i kolmas ja viimane mäng. Ja eelmisele kahele kogemusele tuginedes võib päris kindel olla, et taaskord annab see Nintendo DS'i port ülimalt tõetruu mänguelamuse.

Mõned peavad Green House paremaks kui Donkey Kong ja Oil Panic, mis on isegi mõistetav. Oil Panic'us oled sa sõltuv õlitilga kukkumise hetkest ning liigud vaid horisontaalsuunas. Donkey Kong'is avaneb sulle küll metsik tellingutander, kuid veerev tünnirodu ja ringikõlkuvad paneelid võivad su pikkadeks sekunditeks ohutusse hüppamistsooni kinni jätta.

Green House's seevastu oled sa aga omaenese aja ja ruumi peremees. Võid valida strateegia, mida just sina kasutada tahad. Riskid ja teed napikaid, kui meeldib või oled punktide kogumises konservatiivne ja ellimineerid ohu kohe, kui see lagedale ilmub. Ainuke, mida teadma pead, on, et kolmas näritud lill tähendab kaotust.

Green House ilmus ka Game & Watch Gallery 3 (1999) Game Boy kollektsioonis. Ja seekord on mäng väga hästi mängitav. Donkey Kong'is ebaõnnestunud liikumine on parandatud ning mürgipritsimees saab mööda kasvuhoonet ringi lasta just nii kiiresti kui soovib. Taaskord on kasutatud suure ja väikese ekraani trikki, kuid sinna pole ilmselt midagi parata. Õnneks toimetab B nupp ekraanide vahetuse meeldivalt kiirelt.

Loomulikult ei tasu Game Boy versioonilt oodata DS'i ekraanil simuleeritud varje või ülimat sarnasust originaalile, kuid Super Game Boy abiga saab raamina teleriekraanile manatud täissuuruses Game & Watch mängu korpuse, mis näeb väga äge välja.

Kogu Nintendo DS Game & Watch Collection (2006) võib kokku võtta kui ühe väga meeldiva soetuse. Esiteks on see piisavalt haruldane. Kui leiad selle väga heas korras alla 20 dollari eest, siis vähegi kollektsionäärivaimu omades tasub mäng ära osta. Teiseks on tegu suurepärase Game & Watch klassikute elustamisprojektiga, millest paremat ei oskaks oodata.

Mulle meeldivad nostalgia mõttes need vanad elektronmängud, kuid metsik patareinälg ja olematu kontroll mängu häälte ning kusepausi üle muudab need pigem cool'iks riiulikaunistuseks. Nintendo on siinkohal saanud hakkama millegi väga ägedaga, pakkudes ühe korraga nii metsikut autentsusefiilingut kui ka kaasaegset rõõmu mängimisest.

Kiire pilk sahtlisse - Game & Watch Gallery (1997)

Game & Watch Gallery (1997) on vägev üritus tuua tagasi vana hea taskumäng ning väikese boonusena lisada sinna moodne gameplay.

Üldiselt on asi kenasti välja kukkunud. Presentatsioonilevel on kõrge, kohe alguses tervitab mängijat Super Mario, kes mõningase ootamise peale oma ägeda Game Boy'ga kekutama hakkab.

Game & Watch Gallery (1997)

4 vana head mängu: Manhole, Fire, Octopus ja muidugi Oil Panic. Kindel on, et ostja omal ajal eriti pettuma ei pidanud. Puudu on küll kell (& Watch, mehed!), kuid muretsemiseks pole põhjust. Juba avamenüüs tervitatakse selliste ägedate saundidega, mis tüüpilise G&W äratuskella prööksude puudumise igati korvab.

Manhole

Mängud on okei. Kes teab Manhole, see teab, et millegipärast on just sinu mure süüdimatuid jalutajaid kanalisatsiooni kukkumisest säästa. See on pisut nüri, aga G&W gameplay peabki nüri olema.

Manhole uusversioon on pisut põnevam. Süüdimatult ringi töllerdavad tegelased on nüüd Toad ja DK Junior ning sina kui Yoshi ulatad neile appi oma käpad ja keele. Yoshi'l on vapustav keel, mida kõike ta sellega ära ei tee. Kaevukaante püüdmine on talle käkitegu.

Uuendatud Manhole on mõnusalt pingelisem. Ringitatsavaid tegelasi tuleb tihedamalt ning luugid peavad enne alla-kukkumist vähemalt ühe töllerdise vastu. Väga mõnus variant, siinkohal puhas võit. Nostalgiast midagi maha ei võeta. Juurde tuleb meeletult.

Fire

Fire on tüüpiline "püüa kolm korda põrkav asi kolmel korral edasi põrgatada" mäng. Maja põleb, kasutada on vaid üks kanderaam või mis iganes asi see on, ning kõik must-miljon hädalist tuleb kuidagi kiirabiautosse saada.

Uus Fire on üsna sama juhtum. Printses Toadstool'i loss on tules, ja kõik need Toad'id ja DK Junior'id pallitavad sealt aknast nüüd alla. Oh häda.

Vahel visatakse aknast ka Yoshi mune, millest saab kätte tähe, mis põrkamisel rohkem punkte annab. Kasulik õppetund lastele: "Tulekahju korral ära unusta päästa oma varandust!" Kõik see kraam läheb kõigi Toadide ja loomadega otse imekaunite kardinatega tõlda.

Octopus

Octopus peaks Eestimaal väga tuntud mäng olema. Lugu on lihtne. Kolm tuukrit, üks kirst ja üks kuri kaheksajalg. Selline mõnus kannatamatute ja ahnurite lõksumäng. Tahad kiirelt edasi-tagasi sibada? Lase käia, aga vaata, et kolm korda järjest samasse kombitsasse ei torma, muidu saab mäng kohe läbi. Tahad ahnitseda? Ahnitse. Ahned vennad pikalt ei kesta, sest Octopus muutub aina närvilisemaks, kuid liiga raske aardekott tõmbab tuukri hoo korralikult maha. Fantastiline mäng, originaal Game & Watch Octopus oli cool ja selle Game Boy vend on samuti täiesti mängitav.

Octopus'e remake on aga fantastiline. Midagi uut pole nagu lisatud, kuid mäng on eriliselt sujuv ja näeb hoolimata uuendustest ikkagi vana hea Octopus välja. Okei, sa oled küll Mario, aga Mario olla ongi cool, eriti aardeid jahtiv Mario. Ja selles mängus piisab sul vaid korra mere alt nänni tuua, kui juba saadki printsessilt midagi õhusuudluse taolist vastu. Igatahes ootab ta sind kannatlikult paadis, ei kiirusta tagant ja on tagasi jõudes alati olemas. A noh, paati saad sa ainult siis, kui sul aardekirstust midagi üle anda on.

Oil Panic

Oil Panic. Jah, Oil Panic on fantastiline, kui sul on selle dual screen originaal, isegi, kui sellel puudub graveeringutega alumiiniumist iluplaat ja selle Game & Watch Gallery versioon imeb, sest see pole see, sest Game Boy ekraan pole loodud kahe ekraani asendamiseks ja puha.

Oil Panic originaal on tõesti mäng, mille pärast Game & Watch Gallery ostnud ära friikida võisid, kuid ülejäänu on sellel kogumikul väga äge. Ka Oil Panic'u veider moodne versioon.

Modern Oil Panic'u lugu on müstiline, kuigi, ega algse omagi väga loogiline polnud. Nii. Aias on kindlus. Kindluse kõrval magavad Luigi (ma eeldan) ja Donkey Kong Junior. Taas on tulekahju, süüdi on kuri Bowser, kes katusel mõnuga õli juurde valab. Mario'l jääb üle vaid tilkuv õli kinni püüda ja Yoshile suhu valada. Yoshi'l on fantastiline keel, kui väga veab, võib ta ka möödatilkuva õli kinni püüda. Kui ei vea, saab üks unimütsidest õliseks ja läheb mõneks ajaks vihast segaseks.

Game & Watch Gallery on äge. See salvestab skoori ja kindlasti unlockib boonused, kui mängus piisavalt edukas oled. Kuid kõigest kõige ägedam on kogu asja juures soundtrack. Moodsate G&W mängude lood lihtsalt rokivad, muidugi ainult juhul, kui oled selline mees, keda selline muusika pöördesse ajab. Mind ajab. Ma võiks Game Select loop'i ja Octopus'e taustamuusika taustal pool õhtut viskit juua.

Kiire pilk sahtlisse - Wario Blast: Featuring Bomberman! (1994)

Wario Blast: Featuring Bomberman! (1994) on tüüpiline Bomberman, millele on müügiedu suurendamiseks lisatud tol ajal juba 2 aastat figureerinud fantastiline tegelane Wario. Bomberman on väga äge, veidi võrreldav PacMan'iga, kuid mitte nii klaustrofoobiline. Selline strateegia, õnne ja live action'i segu. Mängimise teevad omakorda ägedaks lahinguväljalt paljastuvad lisad pommide tulejõu ning laotamiskiiruse suurendamiseks.

Mängu lugu on Wario'le omane. Wario, kes on pidevas varanduse ja vallutuste näljas, leidis eridimensionaalse portaali, mis viib maale, millel elutseb Bomberman. Wario, kes leiab, et Madbomber'id võiksid olla tema kollektsioonis meeldivaks lisaks, astub läbi värava ning avastab et Madbomberid pole just päris nii flunkid, nagu ta eeldas. Läheb madinaks.

Mängul on 8 maailma ja väga ägeda lisana on sellel Super Game Boy tugi kuni neljale mängijale. Amazing!



Kahtlemata on Bomberman fantastiline mäng. Ja Wario molli lisamine ei tee siin kohal üldse halba.

See £18.99 kleebis seal muidugi häirib nii, et vähe pole. Usun, et kunagi, kui mul mitte midagi teha pole ning kätest on kadunud värin, saan ma selle mingi alkoholi abiga maha leotatud. Seniks parem ei puutu seda. Ainus tore asi on, et see konkreetne Lowest Price minu puhul ei kehti. See konkreetne karp inlay ja mänguga maksis kuskil 4 naela ringis. Booklet on aga USA versiooni oma, mis oli mul varem olemas. Jube, kui palju vana papp tänapäeval maksab, aga mis teha, elu on selline. Boxed Game Boy classic game pole just igapäevane nähtus.

Oil Panic ja erinevad versioonid ehk Game & Watch Collection - Osa 2

Veidi purustatud olekus Oil Panic (1982) leidis oma koha minu mängusõbralikus kodus juba mõnda aega tagasi. Selle alumiiniumist katteplaadita pealdis paljastab koleda liimipleki ja mäng ise haiseb imalalt vana elektroonika järgi ning tundub, et kunagi on keegi mängu kella väga väriseva naaskliga õigeks seadnud. Siiski, hoolimata iluvigadest töötab mäng suurepäraselt ja selle tänane patareide tarbimise võimekus paneb imestama, kuskohast omal ajal kõik need LR44'd välja võeti.

Mäng on fantastiline. Sina oled väga täbaras olukorras, tõenäoliselt bensiinijaama juhataja, kelle käest läinud kontroll õlitoru üle, mis jookseb üle sinu tankla kohal paikneva köögi pliidi. Nagu paanilistes olukordades ikka, tilgub õli koguni kolmest kohast täpselt tulel olevate pannide peale ning sinul ei jää muud üle, kui oma kolm tilka mahutava ämbriga see igavesti lekkiv õli kinni püüda.

Alumise korruse terrassil töllerdab ringi sinu suurema vaadiga kaaslane, kellele saab siis ühelt või teiselt poolt oma ämbrit tühjendada. Kui juhtud valel hetkel valama, kallad üle tanklas seisva härra või tütarlapse, kes koledal kombel vihaseks saavad, kuid peagi rahunenult paigale jäävad.

Mängu omapära on, et kui tavaliselt on mängijal kolm elu, siis siin on neid võimalik hea kombineerimise peale viieni venitada. Täitsa vabalt võib pärast kaks korda õli tulle kukutamist veel kaks korda all passijad üle valada ja midagi hullu ei juhtu.

Originaalse Oil Panic'u kolmekihiline ekraan on armsalt ajatu. Eikunagi tuhmuvalt tuhmid värvid ja mustad LCD mehikesed mõjuvad nii nagu peavad, ka 28 aastat hiljem. 7 aastat palehigis orjapõlve, mida ma selle mängu saamise eest endist omanikku teenima pean, on vaid väike veerand saadu eest.

Ökonomistidele, kes hindasid portatiivsust või oma vana Game & Watch'i ammu maha olid müünud, lasti Oil Panic välja Game Boy Game & Watch Gallery (1997) kogumikul. Üllatav on, et kuidagi on suudetud kaks ekraani ühele sama suurele mahutada ja kõik on veel üsna mängitav. Kadunud on küll mõnus nostalgiapuudutus, kuid mäng ise on täies mahus olemas, nii palju, kui sinna ekraanile neid neljas toonis piksleid parasjagu mahub.

Hiljuti saabus mulle Jaapanist Game & Watch Collection (2006). See on Nintendo DS mäng, mida peale eBay kuskilt osta ei saa, sest vaid Club Nintendo on koht, mis müüb seda õigel ajal õiges kohas elavate õige arvu tähekeste omanikele.

Game & Watch Collection on väga lahe kogumik, mis sisaldab just nimelt seda sama vana head Oil Panic'ut. Täpselt selliselt, nagu paljud seda mäletavad ja mina võrrelda saan. Nintendo DS'i ekraanid on küll veidi suuremad ja laiemad kui originaalsel mängul, aga selle võrra mahub sinna tükike vana korpust.

See, kuidas Game & Watch Collection'i peal on suudetud originaalset mängu järgi teha, paneb lausa ahhetama. OK, seda kolmekihilise tuhmi kile efekti pole nad suutnud korrata, kuid LCD matriitsil olevad kujutiste varjud on väga ägedad. Neid näeb eri nurkade alt erineva tugevusega ja üleüldse annab kogu see DS'i versioon originaali mõõdu välja rohkem kui kunagi arvata oleks osanud.

Kiire pilk sahtlisse - Pokémon Red ja Pokémon Blue (1998)

Umbes pärast 1995. aastat või umbes nii hakkas Game Boy liin pisut alla käima. Mustvalge teema oli turul võidutsenud juba kuus pikka aastat. Välja oli tulnud meeletult palju häid ja halbu mänge ja ühesõnaga, asi kiskus pisut igavaks. Ja just siis, kõige sobivamal hetkel saabusid Jaapani mängumaailma raputama Pokemonid.

Pokémon Red (1998) ilmus USA fännidele alles kaks aastat pärast Jaapani versiooni. Selleks ajaks oli Game Boy turul võidutsenud juba 9 aastat. Vahepeal olid välja tulnud algse konsooli värviline Play it Loud seeria, väga pisike ja äge Game Boy Pocket, taustavalgusega Game Boy Light ja kohekohe oli ilmumas suurepärane, kuid taaskord ilma taustavalguseta Game Boy Color.

Pokemonide saabumine lõi aga müüginumbrid miljonitesse, viis mängud enimmüüdud RPG'na rekordiraamatusse ja lõi Game Boy taaskord täies hiilguses särama.

Mäng oli tõesti fantastiline. Vahelduseks Breath of Fire ja Final Fantasy seeriatele meeldivalt lapsik ja kerge. Suvalises kohas sai salvestada ning keegi kunagi surma ei saanud. Kaklusest väsinud Pokemonid lihtsalt nõrkesid ja vajasid Pokecenteris natuke tervendamist.

Mängu story oli lihtne, kuid mõnus ja uute pokemonide kogumine ning treenimine tekitas kerge sõltuvuse. Noh, umbes sellise, et polnud probleemi igast päevast mõned paar kolm või isegi neli tundi Pokemonidele ohverdada. Ja kui mõne oma lemmikpokemoni jälle liiga kiirelt üles treenisin, siis läks tüüp üle käte ning keeldus kuuletumast seni, kuni jälle mängus edasi liikusin ja järjekordse Gym leader'i ära võitsin. Puhas kasvatamise ja hoolitsemise rõõm.

Kuna mul ümberkaudu ühtki sõpra ega tuttavat polnud, kellega leitud pokemone vahetada, siis jäi mäng pooleli sealt, kus lugu unustusehõlma vajunud olematu puändiga lõpes.

Pokemon Blue (1998)

Pokémon Blue (1998) avaldati punase versiooniga samal ajal. Sinist ma ise küll kerge overdoze tõttu mängida pole suutnud, kuid põhiosas pidi mäng ja lugu samad olema. Punase ja sinise kooseksisteerimise sügavam mõte oli pokemonide vahetamine. Selleks, et kummagis mängus kõik 150 pokemoni Pokedexi koguda, tuli osad neist lihtsalt teisest mängust üle võtta. Ja Mew saamine pidi üldse omaette ooper olema.

Kiire pilk sahtlisse - Arcade Classic 3 - Galaga/Galaxian (1995)

Arcade Classic 3 - Galaga/Galaxian (1995) on kolmas osa arkaadiklassika seeriast, mis paneb ühte karpi kokku kaks tuntud mängu, Galaga ja Galaxian'i. Mõlemad on laitmatud shooterid, mis säilitavad oma võlu igavesti ning on väärt lõpmata arvu re-release. Täpselt nii arvati aastal 1995 ja nõnda võib julgelt väita ka tänasel päeval.

Galaga & Galaxian (1995)

Mängud erinevad üksteisest õige pisut. Galaxian on vanem (1979), Galaga pisut uuem (1981). Olles oma eelkäijale, Space Invaders, väga sarnased, eriti Galaxian, on need siiski täiesti erinevad mängud. Taevast ründavate tulnukate teema on üldiselt sama. Rivistatud on nad kah sarnasel viisil, võrdse külg- ja pikivahega. Küll aga on kurjade marslaste liikumises rohkem segadust, kurikavalat tulnukastrateegiat ning veelgi enam närvilisust, mis lõppkokkuvõtteks teebki mängud mõnusamaks.

Galaxian'i ei oska ma teiste portidega võrrelda, kuid Galaga tundub NES'i versiooni kõrval, mis mulle väga meeldib, tunduvalt parem. See on kiirema iseloomuga ja raskem. Tulnukad on pandud intensiivsemalt ründama ning palju ohtramalt tulistama, samas saab mängija ikka vaid kahe lasu kaupa vastu kõmmutada. Selline tavaliselt ebameeldiv trikk mängu raskusastme tõstmiseks sobib siia aga suurepäraselt, sest laeva juhitavus vastab täielikult esitatud väljakutsele.

Tegu on taaskord väga õnnestunud Game Boy mänguga, mis suudab vana ja head kõige paremas valguses näidata.

Kiire pilk sahtlisse - Casino Funpak (1995)

Casino Funpak (1995) - Nintendo Game Boy

Panin ühekäelises John'is panuse 10k daala peale, mis oli kogu minu selle õhtu raha ja võitsin! 25 000 dollarit! Uskumatu! Esimese korraga! 5 sekundit pärast mängu sisselülitamist! Minu esimene tõeline kasiinoskäik Casino Funpak'iga.

Peagi kaotasin kõik. Korduvalt. Edaspidi ei võitnud ma enam kunagi. Isegi pärast sisse-välja lülitamisi. Ka Game Boy patareide vahetamine ei aidanud. Mitte miski. Ma olin busted, busted ja busted. Omadega täiesti põrmus.

Casino Funpak'is pole vahet, kas sa hävid pokkeris, videoautomaadi taga või ruletis. Mäng on läbi ja kõik. Tegelikult pole üldse vahet, kas hävid või mitte, sest see mäng on halastamatu ja julm. Mõeldud ainult tõelistele meestele. Casino Funpak'i mängulaudade juurest juba naljalt tsikke ei leia. Õigupoolest pole mängus ühtegi tsikki. On vaid üks veider ruletimees ning üks maskuliinne käsi. Seegi sinu enda oma.

Casino Funpak on siiski üks üsna mõnus õnnemäng, kuid tsikke siit ära leida looda. Isegi, kui võidad, ka siis mitte. Kui ootad, et sulle ilmuks kuivade võidunumbrite asemel üks kena 4-tooni rohekas rastris fotorealistlik kaunitar, siis vali mõni teine mäng.


Vabandust heli pärast. See oli ainus saadaolev video

Kiire pilk sahtlisse - Prophecy: The Viking Child (1992)

Prophecy: The Viking Child (1992).

Kui sa oled kadakapuust voolitud võinoaga väike viikingipoiss, siis pole sul erilist mõtet igasugu kolle torkima minna. Palju mõistlikum on passida võimalust ja neist lihtsalt üle hüpata. Nii just Prophecy mängus ongi. Lisaks on selles veel harjumuspärane tulista-hüppa nupukombinatsioon vastupidiseks keeratud. Nii, et nüri puulabidaga torkamine on igal juhul eriliselt kohmakas.

Mängu graafika on muidu väga nunnu. "Üks parimaid", nagu ütles kunagi üks mängugraafikale tähelepanu pööramist eriliselt põlgav mees.

Graafikast veelgi mõnusam on muusika. See koosneb hästi väljapeetud ja väga pikkadest lugudest, mis tegelikult üldse ei arvesta sellega, et mängudes peab helitaust korduma. Loo alguse ja lõpu vaheline pikk paus ei häiri, kuid kindlasti torkab kohatult kõrva, sest midagi sellist pole ma seni kohanud.

Mängu kaanepilt ja nimi väärib aga eriliselt norimist. Tegelikult on mõlemad väga ägedad, kuid kannavad endas üht suurt viga. Nimelt ei ole mu ajus seni tekkinud jäävat seost kaanepildi ja mängu enda vahel ning alati leian ma Prophecy mängukasseti just teiste puslemängude juurest, kuhu see tõenäoliselt üsna varsti kogemata kombel tagasi satub.

Tõesti, lugege nüüd pildilt mängu nimi ja vaadake pilti. Nimena loete välja vaid PROPHECY, sest viking child on liiga väikeses kirjas. Prophecy on aga tüüpiline puslemängu nimi. Pole paremat nime mängule, milles tuleb arusaamatus ruunikirjas klotse segasel viisil aja peale kokku sobitada. Ja see tulemöllus draakonitega kuuli pilt on parim viis, kuidas kogu seda puslemärulist tulenevat pinget ja frustratsiooni illustreerida.

Väga tore mäng, kui viikingilaps nii küürus ja lühikeste kätega poleks. Pisut teravam mõõk oleks samuti mängunaudingu pakkumisel abiks.


Prophecy: The Viking Child - Nintendo Game Boy