INTERVJUU: Retropeldiku autor Terry London räägib kirest Game Boy ja retromängude vastu

Otsekoopia Delfi Forte 23.05.2012 artiklist

Tõsimänguritele on ikka meeldinud vanadest videomängudest lugeda. Oma hobi ajalugu on ju tore tunda (avastad, kust praegu mängudes levinud ideed pärinevad) ning lisaks on paljud retromängud endiselt nauditavad ja kutsuvad. 

Retromängudest eesti keeles kirjutajaid on üldiselt vähe. Seetõttu hakkas mind huvitama hiljuti "Puhata ja mängida" raadiosaates osalenud Terry London, kes rääkis oma armastusest Nintendo esimese taskukonsooli Game Boy vastu.

Terryl on üllatavalt kaua tootmises püsinud seadme (1989-1998) mängude täielikust kogust puudu vaid mõnikümmend teost. Tema muljetest nende proovimisel saab lugeda Retropeldiku ajaveebis.

Terry London on meeldejääv nimi: kas see on varju- või koguni pärisnimi?

Terry London on minu sünninimi, sellest midagi pikemat rääkida polegi, nii lihtsalt on. :)

Räägi endast lähemalt

Vabast ajast üle jääva vaba aja pühendan Retropeldiku ja Puldimurdja ja nende Facebooki lehtede ülalpidamisele. Seda pole palju, kuid ajapikku on lugemist kogunenud.

Kes blogi või foorumit jälginud on, vast teavad juba, et olen üks nendest koledal kombel kogumisekire küüsi sattunutest. Pisiku sain ilmselt kunagi lapsepõlves kingiks saadud esimese põlvkonna Nintendo Game Boyst, mida mul oli õnn omada selle hiilgeajal.

Tollal ma muidugi ei aimanud, kuhu see kõik viib. Vahepeal sai konsool vahetatud SEGA Mega Drive'i vastu ja seegi lõpuks ülikooli minnes müüdud, et kaks järgmist (Sony PlayStationi võidutsemisel kestnud) TV-konsooli põlvkonda õpingute ja õlu kõrval üldse vahele jätta.

Asi läks põnevaks, kui avastasin, et vanu häid mänge saab uuesti läbi elada emulaatorite abil. Millegipärast tõmbasid ikka just vana laimirohelise pildiga Game Boy mängud, mida oli millegipärast vaja kohe ka kollektsioneerima ja süstematiseerima asuda.

Ere elamus oli, kui sain lõpuks internetivihje abil ühest veidrast "Final Fantasy Adventure'i" mõistatusest edasi. See tundus uskumatu, seitse aastat ootamist, et üks mäng lõpuni mängida.

Päris mängude kogumine sai alguse, kui eBay Eestisse saatmist võimaldama hakkas.

Esialgne huvi oli taastada oma kunagine väike kollektsioon ja osta veel mõned parimatest parimad, kuid üsna pea sain oma esimese saja mänguga postitada tollase YouTube'i suurima klassikalise Game Boy mängukollektsiooni video. Niivõrd puudulik oli internet veel viis aastat tagasi.

Kui palju ise jälgid retromängudest artikleid, videosid, saateid vms? Aga kaasaegsetest?

Mäletan, et veel 2006. aasta kandis oli tohutu nälg mõnusate retromängude ülevaadete kohta. YouTube tundus olevat täis vooditekil filmitud juhuslikke mängukogusid ja ainus asine info vanadest mängudest leidus teksti- ning mõningasel pildikujul.

Siis avastasin kogemata Angry Nintendo Nerdi (hilisem AVGN) ja seejärel läks iga järgmine leid läks aina paremaks. Sisuliselt kaotasin vajaduse igasuguse telekavaatamise järele.

Lemmikuteks on läbi aastate olnud ClassicGameRoom (cgrempire.com), just aeg, kui see veel vanadele Atari kaasaegsetele mängudele keskendus; retrowaretv.com ja muidugi ScrewAttack.com.

Entusiaste, kes suudavad väga positiivselt nii uusi kui ka vanu mänge arvustades üllatada, tuleb ikka vahest ette. Minu jaoks on oluline just vahetu kogemus ja emotsioon, mitte niivõrd IGNi stiilis kvaliteedipunktide jagamine.

Kohalikest üritajatest tooksin esile Iskramani videoarvustused. Tema muheda huumoriga vürtsitatud omaaegsete arcade-mängude kogemusi on lausa lust kuulata. Eesti mängumaastik vajab selliseid mehi.

Metsikutest retrokollektsionääridest julgeksin soovitada Gamester81 kanalit. Tundub pea võimatu leida mängukonsooli, mida tal veel olemas ei ole.

Piltidel (vasakult): 
* Game Boy, Game Boy Colori ja Nintendo DS-i mängude karbid võrdlusena
* "Pocket Bomberman": tüüpiline väljaspool Jaapanit levinud Game Boy mängu pakend
* Terry ja Commodore 64

Milliseid mänguseadmeid üldse kõige armsamaks pead ja mida ise hetkel aktiivselt kasutad?

Siinkohal pole vist raske arvata. Midagi pole teha, ikka Game Boy.

Mängin küll GB Colori peal, aga just esimese põlvkonna mänge. Sellele järgneb kohe DS Lite, mis tundub mulle Game Boy Advance SP järel kõige parema disainiga mängukonsoolina üldse. Nintendo järgnevad portatiivsed väljalasked seda igatahes ületada pole suutnud.

3DS on iseenesest tore ja ma mängin sellel üsna tihti, aga sarnaselt esimese paksu DS-iga on konsool oluliste disainivigadega.

Armsust ise on ikka tegelikult väga raske esile tuua. Mulle on minu Nintendo Virtual Boy samuti väga oluline, samuti Vectrex. Kahjuks polnud mul õnne või õnnetust neid kaasaegsena omada, kuid tegu on sedavõrd unikaalsete seadmetega, mis suudavad oma ajastu vaimsuse väga kenasti tänapäeva kaasa tuua.

Minu mängimise keskmine aktiivsus on väga küsitav. Lihtsalt enam pole neid kümneid-sadu tunde RPGdesse uppumiseks. Üldiselt jaotub mu aeg Game Boy lõputuna näiva põllu uurimise, PS3, DS-i, 3DS-i ja Wii vahel. Vahest harva mängin mõne teise nüüdseks retro konsooli peal.

Kuidas Nintendo hilisemad taskukonsoolid meeldivad (pärast Game Boyd - GBA, DS-pere, 3DS)

Täpsustaksin, et kuigi nii mõneski portaalis pannakse need samasse patta, siis pärast Game Boyd tuli Game Boy Color.

GBC sümboliseerib minu jaoks mängude poolest ebahuvitavat ajastut. Kui labidavara on kogu aeg toodetud, siis seda põlvkonda iseloomustavad igavad aeglaselt käivituvad koledate värvidega mängud, mis juhatas sisse veidra tava, et mida halvem mäng on, seda kauem peab ootama, enne kui seda mängima saab hakata. Loomulikult on GBC mängude hulgas ka palju positiivseid erandeid.

GBA tulek tõi aga palju toredat paljude väga heade Super Nintendo portide ja uute kvaliteetsete mängude näol. Kahjuks ka massilise piraatluse. Kollektsioneerida soovitan ma seda ajastut aga väga ettevaatlikult, sest Euroopas müüdi võltsinguid suisa suurtes elektroonikapoodides.

Rada, mida mööda Nintendo oma portatiivsete konsoolidega seni käinud on, mulle üldiselt meeldib. Nagu eespool mainisin, esineb veidraid disainivigu, kuid reeglina need kaovad järgmise versiooniga. Seda oodatakse ka 3DS-i puhul.

Mänge teadlikult soetades saad unustamatult meeldivaid elamusi. Pinnapealselt erinevat jama masinasse toppides võib igast mänguaparaadist nadi mulje jääda, näitab too siis stereoskoopilist 3D-pilti või mitte.

Mis uusi mänge hetkel ootad või proovid?

Uute mängude soovide nimekiri on hetkel tühi. Kui kunagi ammu oli nälg iga järgmise mängu järele, siis nüüd aeglase mängijana on mul metsikult häid mänge pooleli.

"Unchartedi" seeria, viimane "Batman", "Legend of Zelda" mängud nii Wii, DS-i kui ka 3DS-i peal. No ja viimane "Super Mario 3D". Tundub, et lihtsam on mänge muretseda kui neid läbi mängida.

Mulle ka meeldib Nintendo, aga ikkagi - miks Nintendole keskenduv ajaveeb, mitte mõni teine kultuslik seade, nagu Dreamcast?

Retropeldikus Nintendole keskendumine tuleneb materjali üleküllusest. Minu põhimõte on, et kirjutan vaid sellest, mida ise oman ja vahetult kogen. Paratamatult on mul proportsionaalselt Game Boy teemalist kraami kõige rohkem ja ülejäänu on lihtsalt oma aega ootama jäänud.

Tagantjärele olen lisaks erinevatele Game Boy versioonidele muretsenud nii SEGA Game Geari kui ka Neo Geo Pocket Colori. Kui leian mõistliku pakkumise, on plaanis soetada ka esimene Atari Lynx.

1990ndate algus on ajajärk, mis tundub siiani väga põnev, tsementeeriti siis ju tänaseni kehtiv arusaam portatiivsest universaalsest mänguaparaadist. Enne seda toodeti veidrusi, mille üheks toredaks näiteks on Vectrex.

Nintendo on südamesse jäänud eelkõige ajaloolistel põhjustel, kuid seda on toetanud ka täpselt minule sobivad mängud.

Olen küll mõelnud, et huvitav, kas lapsepõlves Game Geari omanikuna oleksin täiskasvanuna nö SEGA kid, eriti, kui tolle pildiline ilu oli Game Boyga võrreldes täiesti laes. Usun siiski, et vist mitte. SEGA Mega Drive'i omasin suhteliselt samas ajajärgus pikka aega, kuid nii olulist jalajälge hinge ei jäänud. Nii olengi Mega Drive'i mängude puhul piirdunud PlayStation 3 kollektsiooniga.

Muide SEGA Dreamcasti kogemuste jagamist olen samuti kaalunud. See idee jäi konsoolis peituva kustunud patarei vahetamise taha.

Piltidel (vasakult):

* Game Boy perekond (Classic, Pocket, Light, läbipaistev Pocket, Color, Advance, Advance SP) 
* Haruldane "Game & Watch" kogumik Nintendo DS-ile 
* Game Boy Light ja Pocket kõrvuti. Light on haruldane, vaid Jaapanis ilmunud esimene taustavalgusega Game Boy

Kuidas sattusid "Puhata ja mängida" raadiosaatesse? Kas oled (mängudega seoses) ka enne avalikkuse ees esinenud?

Saatesse kutsus mind külaliseks Puldimurdja foorumi algataja ja muidu tore sõber PeZ. Minu senised avalikud sõnavõtud mängude teemal on piirdunud kirjasõnas ja videokatsetes. Esinemine pole kunagi olnud ambitsioon omaette, sest kirjalik eneseväljenduse viis on mulle alati paremini sobinud. Seda nii oskuste kui ka stuudio puudumise tõttu.

Küll aga oli külaskäigu näol tegu väga toreda võimalusega. Pean tunnistama, et kui veel taolises ürituses osalema kutsutakse, kaalun täiesti osavõtmist.

***

Üks LEGO, natuke roboteid ja muud tin can toy kraami

Mõtlesin, et näitan lihtsalt ägedaid asju. Alltoodu on tegelikult üsna ammusest ajast olemas olnud, kuid siiski käesoleva milleeniumi kraam. Retropeldikuga seob neid aga korralik retrohõng.

LEGO, üllataval kombel minu esimene, on puhas retro. Ükskõik, mida LEGO ka ei toodaks, ka kõige futuristlikum komplekt on õnneks või kahjuks retro. Juba futu ise on üks paras retrosõna. See Ninja on aga armas kingitus sõpradelt. Ninja! Ülejäänu, mis edasi tuleb on harilik awesome tin can toy replica.

Kes ei tea, mis on üks Tin Can Toy ja miks see nii äge on, siis lühidalt. 50ndatel, kui Jaapani majanduses valitses olukord, mis vast kuidagi meenutab praegust suurlinnavälist Hiinat ehk siis tööjõud oli metsikult odav, toimus suur osa maailma masstootmisest just nimelt Jaapanis. See kõik oli väga ammu, kui Nintendo oli juba üle 60 aasta vana ja Sony Corporation tegi alles esimesi põlvenõkse, et kunagi kauges tulevikus esimesele üks korralik laks vasta mune anda. Niisiis, dekaad enne kuldseid kuuekümnendaid oli plekist Jaapani mänguasjade hiilgeaeg. Vististi ka aeg, kus Jaapani majandus kinnitas tasapisi kanna USA ja Euroopa inimeste südame külge. Tin Can Toy valik ja tiraažid olid läbi aegade tohutud. Taolisi erinevaid roboteid saab kokku lugeda sadade sadade kaupa, ulatudes julgelt üle kümne tuhande.

Järgmised robotid pärinevad aastast 2008. Roomas Piazza Nuoval sattusin ühte imetoredasse mänguasjapoodi ja kulutasin paarkümment eurot robotitele. Fantastiliseks tegi poe selle vanamehest müüja. Kes on lugenud Pinocciot, teab ise, milline üks Pappa Carlo välja võiks näha. See onu mitte ainult ei müünud, ei kaugeltki mitte, ta elas selles poes ja nende asjadega. Metsikult äge viis vanaduspõlve veeta. Kahjuks olin liiga hämmeldunud, et paluda luba tema pildistamiseks.

Tegin teise pildi veel. Kui te nüüd mõtlete, miks paraboolantenniga robot trummi mängib, siis ma ei oska vastata. Äkki on ta mõeldud kusagil sügaval Aafrika džunglis kohalikele hõimudele satelliittelevisiooni uudiseid bongode kaudu edastama. Midagi telegraafi ja morse moodi eks. Aga seda siis ikka läbi tõsise kosmoseteema, nagu kombeks.

Selle parempoolse plastikroboti ostin samast poest. Kui ülaltoodud robotid on reprod, mis tegelikult pole mõeldud tattidele mängimiseks, siis see on. Edasi tatsudes jõnksutab tegelane mõnusalt oma pead.

Vasakpoolne monster on Sparklz, collectible item Kopenhageni lennujaamast. Vanemad ostsid ja kinkisid, sest leidsid, et see on ainus mõistlik asi, mis mul veel puudu on. Sparklz on äge, sest üleskeerates sõidab see ringi ja pillub sädemeid.

Alltoodud karusselli ostsin ma ühest kõige ebarharilikumast kohast, kust üldse mänguasju osta. Santorini saar Kreekas on tuhandeid aastaid tagasi toimunud vulkaanipurskes allesjäänud imekaunis saarenukk, mida peetakse Atlantise servaks ja mis on niivõrd eluks kõlbmatu, et sinna tuleb laevadega isegi joogivett toimetada, muust söögist rääkimata. Ka sitt toimetatakse sealt minema laevadega, väidetavalt. Pärast persepühkimist pidi paberi prügikasti panema ja ainus viis, kuidas seda jama läbielamist vähendada, oli vähem peldikus käia. No toilet gaming for Retropeldik. Küll aga olid seal fantastiliselt kallid poed vajalike asjadega. Nii ma siis lahkusingi Final Fantasy IV Advance ja veel kahe plekkmänguasjaga, mis paistavad ka juuresolevatelt piltidelt.

Nagu näete, siis karussell (tore eestikeelne sõna, mis ei pärine eesti keelest), on täiesti töövõimeline. Võtab sisse tuurid, mida ise vaevu taluda suudab. Veelgi toredam on see Bugatti, mis muide samuti töötab. Kõik need replikad töötavad, mööndustega. Toimivad, aga tattidele lammutamiseks ma neid ei annaks.

Museo Games ehk metsik retrolaks Pariisis

Mõned nädalad tagasi sattusin Pariisi metroos fantastilise reklaamplakati peale. See iseenesest tagasihoidlik pilt roheliste kirjadega ja kribu-krabuga mustal taustal võib nii mõnelegi suvalise pildina näida, kuid kes korra näinud, tunneb iga kell ära seksika Vectrex'i kuvandi. Nii ka mina. Igaks juhuks jätsin meelde aadressi 60 rue Réaumur, seosega 60ne reumar või midagi taolist. Koha enda leidmisele ma aga eriti ei panustanud. Järjekorras ootasid Versallies ja muu taoline kraam.

Üllatus üllatus, päeval, kui oli minu kord visite de la ville korraldada ning Pompidou keskus üles otsida, sattus mu sõrm turismikaardil nimele, mille kiire neuronmaatriksite võrdlus Museo Games’i asukohatänavaks tunnistas.

Loomulikult oma ignorantsuses ei märganud ma plakatil, et Museo Games’i majutab kuulus Musée des Arts et Métiers, mis asub ühes vanas kirikus, mis omakorda võngutab kuulsat Focault pendlit (nüüd koopiat), metsikult prantsuse matemaatikute-füüsikute katsemudeleid, mis alles tagantjärgi panevad mõistma, kuskohast see kõik kooliprogrammi tuli, roboteid, Cray II superarvuti, esimese teleülekandejaama, Alcatel'i katse-Marsi-kulguri LAAMA, ja nii metsikult jõuajamite-raadio-optika-salaluure-ehitusmakette-vidinaid, et põhikoolipõnnina oleksin seal tõenäoliselt vaimustusest ogaraks läinud.

Kogu väljapanek oli vapustav ka kaasaegse kaine täiskasvanuna ning kui miski liiga ahhetama võttis, oli mul realistist kaasa alati käepärast, kes Musée des Arts et Métiers’i hellitavalt väntvõllimuuseumiks ristis.

Hoolimata totrast nimest Kunsti ja Käsitöö Muuseum on see tõesti suursugune ajaloomuuseum, mis laiutab 6000 ruutmeetril. Erinevalt kammkeraamikast ja kangastelgedest (neid oli kah, tööstuslikke) leidus seal tuhandeid tähelepanuväärseid objekte: mõõteriistu, kolbe, laagreid, kontrolleireid ja keerukaid seadmeid. Vanad autod, rattad, rongid, lennukid, aurumasinad, võidusõiduautod. Nii koomiline kui see ka pole, siis muuseumi viimane saal lõppes rahustava Nintendo mänguasjade vitriiniga.

Kõige olulisem oli asja juures siiski Museo Games ajutine näitus, mille piletiga sai kogu ülejäänud krempli kaasa. Kohe ma sellest muidugi aru ei saanud, sest kõik, alates piletimüüjast, lõpetades valvurite ja siltidega rääkisid prantsuse keelt, kuid meid lihtsalt juhatati aina edasi ja edasi. Väga kena idee, sest Museo Games oli selle väärika paiga kõige rahvastatum koht ning kahtlemata üks kõva tatimagnet.

Iseenesest polnud Museo Games näitus midagi hulluksajavalt erilist. Nii mõnelgi eestlasest videomängukonsoolide kollektsionääril võib väikese pingutuse järel olla tunduvalt suurem väljapanek ette näitamiseks. Näiteks puudus arusaamatul kombel Virtual Boy ning Vectrex ise nägi kuidagi topis välja, samas olid minu rõõmuks olemas R.O.B, PowerGlove ja MicroVision.

Kahtlemata oli kõik väga vägev. Pikale lauale välja laotud konsoolide ette olid seatud ekraanid, millel sai originaalpultidel kõik ise järgi katsuda ning mõnus oli, et selja taga ekraanidel näidati kõigi mängijate tegevust. Näituse Game Over saali oli aga välja pandud kümmekond arkaadimasinat, millel võis lõpmatuseni mänge taguda.



Eriti ägedaks tegi kogu asja just väljapaneku stiilsus. Valged neoontuled ja kirjad, ei mingit alien-rohelist ja sinist ning Vectrex’i stiilis demo videomängude ajaloo timeline’st. Kes vahepeal fänniks sai, saab iPhone rakenduse tõmmata siit. Teistele avastamisrõõmu http://museogames.com lehelt.



Ahjaa, peaegu oleks unustanud, kogu selle museo-päeva tegi lisaks kaasale kaasa üks vapper juust, kes hoolimata mitmekordsest kilekotist haises, nagu lakkamatute kõhuprobleemidega paks poiss. Meil lihtsalt ei jätkunud südant, küll aga jätkus kainet mõistust, teda teiseks päevaks mitte hotellituppa jätta. Pärast metsikuid kilomeetreid haisemist sõime ta ohtra veini ja saiaga Les Halles'i pargis ära.

Pokemon - Oksemon

Nii, postitasin Puldimurjasse just oma viimase pokemonipildi. Tegelikult on mul neid veel üks varuks, aga see pole enam päris see pokemon. See oleks Pokemon Trading Card game, mis on mustal kassetil ning jääb kergelt minu huvialast välja. Mis muidugi ei tähenda, et see poleks järjekordne kohutav pokemonimäng.

Pokemoniteema on muideks midagi väga läilat. Arusaamatu, miks, aga nii see on. Umbes, nagu pistad kinni kaks liitrit oma kõige kõige lemmikumat lemmikjäätist ja siis avastad, et külmkapis on veel viis erinevat pakki veel miljon kordi lemmikumaid jäätiseid, mille realiseerimistähtaeg saab kohe-kohe otsa.

Pokemon Red oli äge, vastupandamatu ja puha, aga ülejäänud neist lihtsalt ei tõmba. Ja just sellel samal põhjusel, et ei ole võimalik, et on olemas midagi veel lemmikumat kui sinu lemmik-lemmik. Samm ülilemmikust edasi on juba midagi väga okseleajavat.

Võib-olla nii mõnigi meist tahaks Väikese Illimari kombel oma õnnelikku lapsepõlve uuesti elada, minna tagasi lasteaeda ja elada läbi algkooli rõõmud ja muretu lapsepõlve, aga mina ei taha. Ma tean, et tolle süütu lapsepõlveajaga kaasnesid väga nõmedad piirangud, mis tänases seisus absoluutselt aktsepteeritavad poleks. Ja just täpselt sellise tunde tekitab minus järjekordse pokemonimängu alustamine.

Käi kuradile professor Oak! Vaata ise, mis kell on! Ja jäta mu nimi lõpuks meelde!

Ei saa olemas olla parimast parimat, sest see muudaks parima juba millekski teisejärguiliseks. Parim poleks siis enam parim, vaid hea või pigem isegi "uhh, kuidas see sai mulle üldse meeldida". Paljude videomängude esiisade puhul nii ongi. Nad on parimad omas ajas. Tänapäeval omavad väärtust just tänu sellele, et kunagi olid need õigel ajal õiges kohas.

Pong oli õigel ajal õiges kohas. Space Invaders oli õigel ajal õiges kohas, Super Mario Bros. oli õigel ajal õiges kohas ning esimesed Legend of Zelda ja Final Fantasy olid õigel ajal õiges kohas. Ja kõik, mis edaspidi tuli, oli nende õigel ajal õiges kohas olnud mängude edasiarendused, loomulikult omas ajas omal kohal. Kõiki neid vanavanaisasid on väga lahe mängida, sest me teame, et see on tükike ajalugu. Võimalus elada läbi ja kogeda midagi, mis vaimustas kümme-viisteist, kakskümmend ja kolmkümmend aastat tagasi. Ja samas rõõmu tunda, et see kõik on jäänud minevikku.

Pokemonimängude seerias ilmus mänge aga pea sama tihedalt nagu 80ndatel lamedaid kuulsaid hevirokkbände. Esimene oli hea, teine oli juba esimese koopia, aga siiski hea, kuid kolmas oli juba liiast.

Vaevalt, et keegi kujutaks ennast ette mängimas lõputuid esimese Super Mario Bros. tasemeid. Ilmus esimene. See oli väga omalaadne ja puha. Ilmus teine, Lost Levels, mida väljaspool Jaapanit müükigi ei lastud, sest see olla liiga raske. Ja siis ilmus kolmas, mis oli juba midagi täiesti uut. Täpselt sama võib täheldada kõigi teiste tuntud elujõuliste nimede juures. Iga järgmine mäng erines kuidagi eelkäijast. Oli see siis parem või halvem, aga ikkagi erines.

Täielik erand on pokemonide seeria. Iga järgmine pokemoni mäng pole isegi eelmise edasiarendus, vaid täpselt see sama mäng. Sama graafika, sama tekst, sama kaart ja sama lugu. Võib-olla mitte päris ülitäpselt sama, aga midagi taolist. Umbes nagu, kui sulle antakse võimalus alustada oma elu, mitte Vändra metsast, vaid näiteks hoopis Võrumaa laantest. Ja üldse, mis seal vahet on? Minu virtuaalses toas on ikka üks ja see sama telekas, mille küljes on sama SNES või isegi kui see on GameCube, siis mu mänguema ütleb ikkagi, et ma olen juba suur poiss ja peaksin külastama professor Oak'i, kes minult just paar minutit tagasi nime ja kella küsis. Uhh, ja see sama rivaalitsev Oak'i nõbu või kesiganes. Tüüp probleemidega, kes esimesest hetkest peab sind enda rivaaliks. Ma ei hooli, ma juba tean, et oluline pole rivaalitsemine vaid koostöö ja pokemonide tasakaalustatud arendamine jne. Kasva üles, õpi eelmistest kordadest!

Ma olen juba kasvatanud üles suurepärase Rattata ning evolvinud oma supernunnu Squirtle pisut koledamaks Wartortle'ks ja sealt edasi väga sõjakaks Blastoise'ks. Mitu korda veel? Miks ma alati pean alustama samast kohast?

Kui Super Mario mängude puhul teeb Bowser'i haiglane kiindumus Printsess Peach'i nalja, siis iga järgmise pokemoni puhul ajab professor Oak'i tervitus pigem masendusse.

Groundhog Day sümboliseeris ümbritseva korduvust, mida teevad ka pokemoni mängud, aga ka siin on väike vahe. Nimelt filmis arenes peategelane ise, hoolimata sellest, et ümbritsev päev aina kordus ja kordus. Pokemon'i seerias aga elad sa ühes ja samas päevas või kuus, kui täpsem olla ning sinu oskused ja saavutused elavad selles samas hetkes. Kuid, mis kõige hullem, sinu vaim ja teadvus arenevad vahepeal edasi ning ei saa aru, miks ometi, pead sa seda kõike nullist alustama. Piltlikult öeldes, õppima käima, olles samal ajal täiskasvanu kehas.

Pokemon'ide idee oli suurepärane. See päästis oma uudse ideega 1998. aastaks küllastunud Game Boy ning viis selle veelgi kõrgemale tasemele. Fantastiline. Olgem siis rõõmsad selle üle. Ka minul oli esimest korda suur rõõm Professor Oak'iga kohtuda.

Ristpistes retromaatriks ehk eestimaine DS Lite vutlar

Nintendo DS Lite'i pole just lihtne sõrmejägede eest kaitsta. Selle valget, musta või mis iganes värvi pind hägustub kasutamise käigus kiirelt. Armsat mängukonsooli ei aita pikalt puhtana hoida ka higise T-särgi saba. Tuttav probleem, eks? Lahendus on lihtne, leia enda konsoolile vutlar.



Vutlari leiab aga siitsamast Maarjamaa voortelt. Nimelt on üks nobedasõrmeline neiu võtnud nõuks appi rutata kõigile töntside rasvaste näppudega poistele. Selle tüdruku Etsy Taevas on täis erinevaid heegeldatud tõmblukkudega kotikesi, mis mõeldud just DS Lite jaoks.



Need on fantastilised, ilusad ja praktilised. Iga retrosõbra ja kaasaegse mänguri unistus. Koti üht poolt kaunistab Nintendo teemaline tikand ning teisel poolel on ülilahe tasku mitme DS'i mängu hoidmiseks.



Mis kõige tähtsam, sellise koti regulaarne kasutamine hoiab konsooli puhtana. Oi aeg, see on täiesti Eesti käsitöö.



Kotti sobib ideaalselt ka Game Boy Color. Tõeline backward compatibility!

Graafikaorjus

Mõiste graphics whores tähendab mängureid, kes peavad mängu graafilist taset ja hetkel tehnilistele võimalustele vastavat realismi ülimaks ning unustavad seda arvustades mängitavuse. Pakun, et väljendi idee sai alguse esimese videomängu leiutamisega ning oli pikka aega aina edasiviivaks jõuks. Ja nii edasi tänapäevani, mil tõsimeeli väljendatakse pettumust, et mäng on ainult 720p.

Meenutamata NES'i klassikuid meenutan ma hoopis 11 aastat hilisemat Fallout'i ja Fallout 2'te (1997), mis panid aluse ülikaua oodatud Fallout 3'le. Oli see kõva "reso", mis tegi mängust kultusmängu? Ei, absoluutselt mitte. Just tänu story'le ja mängus napi graafikaga kirjeldatud keskkonnale sai Fallout'ist mäng, mida fännid mängisid alateadlikult edasi iseenda peas edasi pärast ööläbi kestnud mängusessiooni, et pidada vastu päev ning jätkata mängimisega järgmisel ööl. Fallout 2 sisaldas nii palju veidraid vihjeid, et piisas õiges seltskonnas mainida sõna "foolaut" ja oligi järjekordne öö keskusteluga täidetud.

Retrogamerid ütlevad, et Atari 2600 ja NES'i ajal mõeldi mäng valmis enda peas. Näib olevat oskus, mida tänapäeval tänu graafikale nagu enam vaja ei läheks. Siiski vajame ka täna enne graafilist ilu eelkõige just mängulisust. Computer generated photorealistic jiggly boobs võivad küll mõneks hetkeks väga kütkestavad olla, kuid ilma kujutlusvõimet ergastava loota on videomängu asemel pigem mõistlik üks pornokas leida ja sealseid ettetallutud radu edasi käia.

Tee ise Wii reisikomplekt

Nindendo Wii pakend on üks mugavamaid ja vastupidavamaid konsoolipakendeid. See koosneb kahest vastupidavast sahtlist, millele on numbrite ja piltidega kenasti märgitud, millised komponendid neisse mahutada tuleb.



Wii pakend on äärmiselt vajalik, kui soovid mööda ilma ringi sõita ning konsooli mängimiseks üha uuesti kokku-lahti pakkida.



Kindlasti on hoolikad Wii omanikud märganud, et konsooli transportimisel esineb väike probleem. Nimelt, kuigi karp ise meenutab keskmise suurusega kohvrit, puudub Wii pakendil sang.

Probleemile on olemas lahendus, kui joote õlut piisavalt palju, et nelipakkide tassiminesest tüdinud olles juba 24-purgiseid kohvreid kasutate.



Pole teada, kas see on Nintendo ettenägelikkus või võeti kuulda eelmiste konsoolide omanike palveid, kuid õnneks disainis Nintendo Wii karbi täpselt selliste mõõtudega, et see mahub ülitäpselt Euroopa 24 x 0,33 l purgi õllekohvrisse.



Lisaks toimib õllekohver vutlarina, mis ei lase auto pakiruumis teie kaunil Wii karbil asjatult kriimustuda.



Kokkuvõtteks, kui tahate edaspidi oma Wii pakendit mugavalt tassida ja transpordikahjustuste eest hoida, siis jätke see nelipakk ning lubage endale üks korralik kohvritäis õlut. Jooge see tühjaks ja reisige mõnuga. Sama muretult nagu te seda Virtual Boy Blockbuster kohvriga teeksite.

C64 meets 40"

Multi-purpose personal computer for educational and business use! MicroComputer with High Resolution & Sound Synthesizer!

It is Commodore 64 from year 1982 and it feels just perfect on 40" LCD



Are you keepin' up with the Commodore?

FFIVadvance

Mauk-Wan Kenobi - typically inexperienced RPG hero