Kolmapäev, 23. mai 2012

INTERVJUU: Retropeldiku autor Terry London räägib kirest Game Boy ja retromängude vastu

Otsekoopia Delfi Forte 23.05.2012 artiklist

Tõsimänguritele on ikka meeldinud vanadest videomängudest lugeda. Oma hobi ajalugu on ju tore tunda (avastad, kust praegu mängudes levinud ideed pärinevad) ning lisaks on paljud retromängud endiselt nauditavad ja kutsuvad. 

Retromängudest eesti keeles kirjutajaid on üldiselt vähe. Seetõttu hakkas mind huvitama hiljuti "Puhata ja mängida" raadiosaates osalenud Terry London, kes rääkis oma armastusest Nintendo esimese taskukonsooli Game Boy vastu.
Terryl on üllatavalt kaua tootmises püsinud seadme (1989-1998) mängude täielikust kogust puudu vaid mõnikümmend teost. Tema muljetest nende proovimisel saab lugeda Retropeldiku ajaveebis.
Terry London on meeldejääv nimi: kas see on varju- või koguni pärisnimi?
Terry London on minu sünninimi, sellest midagi pikemat rääkida polegi, nii lihtsalt on. :)
Räägi endast lähemalt
Vabast ajast üle jääva vaba aja pühendan Retropeldiku ja Puldimurdja ja nende Facebooki lehtede ülalpidamisele. Seda pole palju, kuid ajapikku on lugemist kogunenud.
Kes blogi või foorumit jälginud on, vast teavad juba, et olen üks nendest koledal kombel kogumisekire küüsi sattunutest. Pisiku sain ilmselt kunagi lapsepõlves kingiks saadud esimese põlvkonna Nintendo Game Boyst, mida mul oli õnn omada selle hiilgeajal.
Tollal ma muidugi ei aimanud, kuhu see kõik viib. Vahepeal sai konsool vahetatud SEGA Mega Drive'i vastu ja seegi lõpuks ülikooli minnes müüdud, et kaks järgmist (Sony PlayStationi võidutsemisel kestnud) TV-konsooli põlvkonda õpingute ja õlu kõrval üldse vahele jätta.
Asi läks põnevaks, kui avastasin, et vanu häid mänge saab uuesti läbi elada emulaatorite abil. Millegipärast tõmbasid ikka just vana laimirohelise pildiga Game Boy mängud, mida oli millegipärast vaja kohe ka kollektsioneerima ja süstematiseerima asuda.
Ere elamus oli, kui sain lõpuks internetivihje abil ühest veidrast "Final Fantasy Adventure'i" mõistatusest edasi. See tundus uskumatu, seitse aastat ootamist, et üks mäng lõpuni mängida.
Päris mängude kogumine sai alguse, kui eBay Eestisse saatmist võimaldama hakkas.
Esialgne huvi oli taastada oma kunagine väike kollektsioon ja osta veel mõned parimatest parimad, kuid üsna pea sain oma esimese saja mänguga postitada tollase YouTube'i suurima klassikalise Game Boy mängukollektsiooni video. Niivõrd puudulik oli internet veel viis aastat tagasi.
Kui palju ise jälgid retromängudest artikleid, videosid, saateid vms? Aga kaasaegsetest?
Mäletan, et veel 2006. aasta kandis oli tohutu nälg mõnusate retromängude ülevaadete kohta. YouTube tundus olevat täis vooditekil filmitud juhuslikke mängukogusid ja ainus asine info vanadest mängudest leidus teksti- ning mõningasel pildikujul.
Siis avastasin kogemata Angry Nintendo Nerdi (hilisem AVGN) ja seejärel läks iga järgmine leid läks aina paremaks. Sisuliselt kaotasin vajaduse igasuguse telekavaatamise järele.
Lemmikuteks on läbi aastate olnud ClassicGameRoom (cgrempire.com), just aeg, kui see veel vanadele Atari kaasaegsetele mängudele keskendus; retrowaretv.com ja muidugi ScrewAttack.com.
Entusiaste, kes suudavad väga positiivselt nii uusi kui ka vanu mänge arvustades üllatada, tuleb ikka vahest ette. Minu jaoks on oluline just vahetu kogemus ja emotsioon, mitte niivõrd IGNi stiilis kvaliteedipunktide jagamine.
Kohalikest üritajatest tooksin esile Iskramani videoarvustused. Tema muheda huumoriga vürtsitatud omaaegsete arcade-mängude kogemusi on lausa lust kuulata. Eesti mängumaastik vajab selliseid mehi.
Metsikutest retrokollektsionääridest julgeksin soovitada Gamester81 kanalit. Tundub pea võimatu leida mängukonsooli, mida tal veel olemas ei ole.

Piltidel (vasakult): 
* Game Boy, Game Boy Colori ja Nintendo DS-i mängude karbid võrdlusena
* "Pocket Bomberman": tüüpiline väljaspool Jaapanit levinud Game Boy mängu pakend
* Terry ja Commodore 64
Milliseid mänguseadmeid üldse kõige armsamaks pead ja mida ise hetkel aktiivselt kasutad?
Siinkohal pole vist raske arvata. Midagi pole teha, ikka Game Boy.
Mängin küll GB Colori peal, aga just esimese põlvkonna mänge. Sellele järgneb kohe DS Lite, mis tundub mulle Game Boy Advance SP järel kõige parema disainiga mängukonsoolina üldse. Nintendo järgnevad portatiivsed väljalasked seda igatahes ületada pole suutnud.
3DS on iseenesest tore ja ma mängin sellel üsna tihti, aga sarnaselt esimese paksu DS-iga on konsool oluliste disainivigadega.
Armsust ise on ikka tegelikult väga raske esile tuua. Mulle on minu Nintendo Virtual Boy samuti väga oluline, samuti Vectrex. Kahjuks polnud mul õnne või õnnetust neid kaasaegsena omada, kuid tegu on sedavõrd unikaalsete seadmetega, mis suudavad oma ajastu vaimsuse väga kenasti tänapäeva kaasa tuua.
Minu mängimise keskmine aktiivsus on väga küsitav. Lihtsalt enam pole neid kümneid-sadu tunde RPGdesse uppumiseks. Üldiselt jaotub mu aeg Game Boy lõputuna näiva põllu uurimise, PS3, DS-i, 3DS-i ja Wii vahel. Vahest harva mängin mõne teise nüüdseks retro konsooli peal.
Kuidas Nintendo hilisemad taskukonsoolid meeldivad (pärast Game Boyd - GBA, DS-pere, 3DS)
Täpsustaksin, et kuigi nii mõneski portaalis pannakse need samasse patta, siis pärast Game Boyd tuli Game Boy Color.
GBC sümboliseerib minu jaoks mängude poolest ebahuvitavat ajastut. Kui labidavara on kogu aeg toodetud, siis seda põlvkonda iseloomustavad igavad aeglaselt käivituvad koledate värvidega mängud, mis juhatas sisse veidra tava, et mida halvem mäng on, seda kauem peab ootama, enne kui seda mängima saab hakata. Loomulikult on GBC mängude hulgas ka palju positiivseid erandeid.
GBA tulek tõi aga palju toredat paljude väga heade Super Nintendo portide ja uute kvaliteetsete mängude näol. Kahjuks ka massilise piraatluse. Kollektsioneerida soovitan ma seda ajastut aga väga ettevaatlikult, sest Euroopas müüdi võltsinguid suisa suurtes elektroonikapoodides.
Rada, mida mööda Nintendo oma portatiivsete konsoolidega seni käinud on, mulle üldiselt meeldib. Nagu eespool mainisin, esineb veidraid disainivigu, kuid reeglina need kaovad järgmise versiooniga. Seda oodatakse ka 3DS-i puhul.
Mänge teadlikult soetades saad unustamatult meeldivaid elamusi. Pinnapealselt erinevat jama masinasse toppides võib igast mänguaparaadist nadi mulje jääda, näitab too siis stereoskoopilist 3D-pilti või mitte.
Mis uusi mänge hetkel ootad või proovid?
Uute mängude soovide nimekiri on hetkel tühi. Kui kunagi ammu oli nälg iga järgmise mängu järele, siis nüüd aeglase mängijana on mul metsikult häid mänge pooleli.
"Unchartedi" seeria, viimane "Batman", "Legend of Zelda" mängud nii Wii, DS-i kui ka 3DS-i peal. No ja viimane "Super Mario 3D". Tundub, et lihtsam on mänge muretseda kui neid läbi mängida.
Mulle ka meeldib Nintendo, aga ikkagi - miks Nintendole keskenduv ajaveeb, mitte mõni teine kultuslik seade, nagu Dreamcast?
Retropeldikus Nintendole keskendumine tuleneb materjali üleküllusest. Minu põhimõte on, et kirjutan vaid sellest, mida ise oman ja vahetult kogen. Paratamatult on mul proportsionaalselt Game Boy teemalist kraami kõige rohkem ja ülejäänu on lihtsalt oma aega ootama jäänud.
Tagantjärele olen lisaks erinevatele Game Boy versioonidele muretsenud nii SEGA Game Geari kui ka Neo Geo Pocket Colori. Kui leian mõistliku pakkumise, on plaanis soetada ka esimene Atari Lynx.
1990ndate algus on ajajärk, mis tundub siiani väga põnev, tsementeeriti siis ju tänaseni kehtiv arusaam portatiivsest universaalsest mänguaparaadist. Enne seda toodeti veidrusi, mille üheks toredaks näiteks on Vectrex.
Nintendo on südamesse jäänud eelkõige ajaloolistel põhjustel, kuid seda on toetanud ka täpselt minule sobivad mängud.
Olen küll mõelnud, et huvitav, kas lapsepõlves Game Geari omanikuna oleksin täiskasvanuna nö SEGA kid, eriti, kui tolle pildiline ilu oli Game Boyga võrreldes täiesti laes. Usun siiski, et vist mitte. SEGA Mega Drive'i omasin suhteliselt samas ajajärgus pikka aega, kuid nii olulist jalajälge hinge ei jäänud. Nii olengi Mega Drive'i mängude puhul piirdunud PlayStation 3 kollektsiooniga.
Muide SEGA Dreamcasti kogemuste jagamist olen samuti kaalunud. See idee jäi konsoolis peituva kustunud patarei vahetamise taha.
Piltidel (vasakult):
* Game Boy perekond (Classic, Pocket, Light, läbipaistev Pocket, Color, Advance, Advance SP) 
* Haruldane "Game & Watch" kogumik Nintendo DS-ile 
* Game Boy Light ja Pocket kõrvuti. Light on haruldane, vaid Jaapanis ilmunud esimene taustavalgusega Game Boy
Kuidas sattusid "Puhata ja mängida" raadiosaatesse? Kas oled (mängudega seoses) ka enne avalikkuse ees esinenud?
Saatesse kutsus mind külaliseks Puldimurdja foorumi algataja ja muidu tore sõber PeZ. Minu senised avalikud sõnavõtud mängude teemal on piirdunud kirjasõnas ja videokatsetes. Esinemine pole kunagi olnud ambitsioon omaette, sest kirjalik eneseväljenduse viis on mulle alati paremini sobinud. Seda nii oskuste kui ka stuudio puudumise tõttu.
Küll aga oli külaskäigu näol tegu väga toreda võimalusega. Pean tunnistama, et kui veel taolises ürituses osalema kutsutakse, kaalun täiesti osavõtmist.
***

Reede, 18. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - Mickey Mouse Magic Wands! (1998)

Mickey Mouse Magic Wands! (1998) on äge mäng. Viimasel "hallide kassettide ajastu" aastal toodeti väga vähe värvideta Game Boy mänge, kuskil paarikümne ringis. Kusjuures enamus neist on üllatavalt head. Ilmselt seetõttu, et saastarahe said endale uued mustad kassetid, mis näitasid äsja ilmunud värvilise Game Boy Colori peal arvestatavaid värve, olles seejuures maagiliselt tagasiühilduvad vana laimirohelise klassikuga.


Esiti võib tunduda, et Mickey Mouse Magic Wands! on järjekordne Solomon's Club ja selle järgi tehtud meeletute Bugs Bunny Crazy Castle mängude kloon. Õnneks kaugeltki mitte. Hoopis Bugs Bunny Crazy Castle mängud oleks pidanud tegema Mickey Mouse Magic Wands! järgi.

Ühe tüüpilise pusleplatvormeri kohta on Magic Wands! fantastiliselt mõnusalt disainitud, eristudes konkreetselt hordidest Lode Runner stiilis mängudest. Ja kusjuures kogu selle mõnu põhjuseks on vaid üks omadus - Miki saab hüpata. Just hüppamise puudus on see, mis teeb muidu meeldivalt algavad platvormipusled kohutavalt frustreerivaks. Kui päris elus me jah ei hüppa üle peade, siis videomängude maailmas on see must have. Küll aga tuleb tunnistada, et mängudest, milles hüpata ei saa, on veel ebameeldivamad mängud, kus on hüppamine veidralt realistlikuks aetud. Hüpata tuleb ikka üle pea või otse pähe, paremini kui Jordan, nagu Mario!

Magic Wands! paroolisüsteem on põnev. Mängu jaapani versiooni paroolid on lihtsad neljatähelised sõnad: COCK, SLAP, BLOW, PECK, HERS, SILK, JOWL ja nii edasi, kõigi 39 ruumi jaoks. Ameerika variandi paroolid on aga veidralt kodeeritud, asendades täishäälikud teiste kaashäälikutega. Mis vajadus muidu lihtsasti meeldejäävad sõnad räsiks muuta oli, jääb arusaamatuks.

Kokkuvõtteks. Mickey Mouse Magic Wands! on meeldiv ja suhteliselt lihtne mäng vahest kättevõtmiseks ning mõne järjekordse ruumi läbimiseks. Patarei-mälu küll salvestamiseks pole, aga juba paroolidega eristatud tasemed on suur samm eemale tüüpilisest andestamatust Game Boy mänguelamusest, kus kolm koperdamist tähendab Start Game ekraani.

Neljapäev, 17. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - Days of Thunder (1992)

Days of Thunder (1992) kaanepilt tõotab kiiret sõitu autodest pungil ringrajal, kuid reaalsus on täiesti vastupidine. Days of Thunder tähendab ülimalt igavaid kvalifikatsiooniringe tühjal rajal. Võiks ju mõelda, et tegu on tüüpilise lätsti kokku visatud filmimänguga, aga selleks on kogu 3D ja kõige jaoks jälle liiga palju vaeva nähtud.


Probleemid algavad lihtsatest asjadest. Sinu rallipädevuse kontroll on see, millega siin mängus tagasi hoitud pole. Vahet ei ole, kas valid ringraja kordadeks 40 või 1, kvalifikatsioonis pead ikka 3 ringi läbima. Oleks need siis mingid mõnusad rajad. Väga igavad on. Kiirus võib küll üle 200 miili tunnis olla, aga mööduvad laternapostid ja juhitavus näitavad teosammul venimist.

Heliline külg ei kannata kriitikat. Kogu on aur pandud väga rabedasse Days of Thunder tunnusmuusika chiptune tõlgendusse ja rajal valitseb vaikus krõbiseva mootorimüra taustal.

Mäng on halb, kuid selle Nintendo telekamängu versioon on veelgi halvem. Ja üks asi on Game Boy peal kohe oluliselt parem kui NESil - pit-stopi meeskonnas on vaid rattavahetajad need, kelle iga liigutust tuleb ükshaaval juhtida. Täiesti jabur idee, kui mõelda, et tegu on ikkagi ralli-, mitte garaažimänguga.

Kokkuvõtteks. Days of Thunder on pettumus niigi halbade Game Boy rallimängude seas. Mängu avalehel lubatud äge 3D on tegelikult vilets, võidusõidu osa igav ja kvalifikatsioonid masendavalt tüütud. Kogu mäng on igav ja täielik vastand filmi enda tempole, kaugel sellest, mida Tom Cruise tegelaskuju Cole Trickle filmis läbi elab.

Kolmapäev, 16. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - Race Drivin' (1993)

Race Drivin' (1993) ralli-stunt mängule tuleb au anda. Millegipärast näeb 8-bitise Game Boy versioon välja sama halb või hea kui 16-bitise Super Nintendo mäng. Pigem küll hea, sest see lihtsalt näitab, kui halb on telekamängu variant.


Race Drivin' on toores täpsussõitmine. Keda just käikude ja kiirusega täpisnikerdamine ei huvita, seda jätab mäng külmaks. Küll aga üllatab vägev 3D graafika. Mis paistab SNESil saast, see tundub Game Boy peal saavutusena. Rajad, majad ja autod on tõesti 3D. Kuigi mitte just kauneim, aga arvestada tuleb, et enamus selle platvormi rallimänge näevad välja väga lamedad - triibud vasakul-paremal, kaarduv tee keskel ja mägine panoraam taustal.

Graafiline üllatus ei tee Race Drivin' rallimängust siiski nauditavat elamust. Auto kiirus on kaugel kaanepildil visualiseeritust, sõiduk on arusaamatult tundlik ja puruneb igal hüppel. Tõenäoliselt küll järskude nõlvade tõttu, kuid paraku läheb kogu lahe matsupaneku efekt kaduma, sest Game Boy versioonist on eemaldatud trampliinilt väljasõidu kordus üldvaates. Tavaline ohutu rallirada on küll olemas, aga see ei paku oma üheülbalisuse tõttu pikemaid elamusi.

Kokkuvõtteks. Race Drivin' on üllatavalt hea väga halva SNESi versiooni port. Mäng pakub küll lühiajalist nikerdamist, kuid ei haara, sest mõra tuuleklaasis on ainus, mis näitab, et midagi läks kaelamurdval trikirajal viltu. Kogu selle 3D juures puudub elementaarne tagasiside, mis kuidas ägedalt valesti läks, kasvõi 2Ds. Ja kahjuks on see taolise mängu juures hädavajalik.

Esmaspäev, 14. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - Barbie Game Girl (1992)

Barbie Game Girl (1992) võiks olla tüüpiline 90ndate labidavara, aga kuidagiviisi on Matteli nuku kuulsuse arvelt suudetud teha omapärane seiklusmäng.


Mulle ei meenu hetkel ühtki teist vaid noortele tüdrukutele mõeldud platvormerit ega brändimängu, mis oleks mängitav olnud. Ja tegelikult ei meenu mulle hallide kassettide ajastust (1989-1998) ka ühtegi teist mängu, mis oleks spetsiaalselt tüdrukutele mõeldud.

Fantaasiaga pole siin kokku hoitud. Piisab vaid tsikil poodi minna, kui hädad algavad: eluohtlikud õhuniisutid; ohtlikud platvormid; merineitsi Barbie; Honey, I Shrunk the Kids Barbie; hüper-mega noodivihik ja jõhker jukebox. Selline lugu.

Mäng võiks olla palju parem. Barbie Game Girl on lühike 6 tasemega platvormer, mille läbimine võtab ligi pool tundi. Hoolimata disainiveidrustest ja puudustest oli see üsna nauditav pooltund. Muusikaline osa on tüüpiliselt halb, kuid graafiline pool on päris okei. Barbie näeb isegi kena välja, võrreldes õõvastava NESi Barbiega.

Judinaid tekitava silmavaatega äsja ärganud Barbie NES versioon

Igasugused hüppamised, suremised ja tulistamised on tehtud küll väga aeglaseks ja piinarikkaks, aga samas on kogu mängu ülesehitus selle kõige suhtes äärmiselt andestav. Barbie hitbox on sellise kaliibri mängu arvestades väga meeldivalt tagasihoidlik. Kui see pall, mida sa suure paraboolina läbi õhu viskad, läheb ekraani ülaserva taga progemisvea tõttu kaotsi, laskud veidi madalamale ja viskad uuesti. Saad surma, kuulad pika pinina ära ja alustad oma pisikest taset rahulikult uuesti. Täiesti nunnu värk, ei mingit ülearust frustratsiooni.

Kokkuvõtteks. Barbie Game Girl üllatas nii oma olemuselt kui ka mängitavuselt. Kui esmapilgul tahaks mängu kaugele sahtlinurka peita, siis sisusse süvenedes näeb mõnusalt fantaasiarikast maailma. Mängul on olulisi vigu, kuid samas on üks asi harukordselt õigesti tehtud - väikesed kannatlikud tüdrukud suudaksid selle tõepoolest lõpuni mängida.

Laupäev, 12. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - Spot: The Cool Adventure (1993) ... limps või burks?

Spot: The Cool Adventure (1993). Cool Spot on äge ja puha. Paljud teavad tema lahedat Sega MegaDrive ja Super Nintendo mängu, kuid vähesed mäletavad, et vaid mõned aastad enne Cool Spoti oli vaid Spot. Seesama Spot, kelle tööks oli reklaamida 7UPi sidrunilimonaade. Spot oli üks punane mumm 7 ja UPi vahel. Pealtnäha ei midagi cooli, aga ometi suudeti temast teha üks lahedamaid videomängutegelasi. Kahjuks pole see lahedus selle mängu juures veel 100% realiseerunud.

Müstilisel kombel on limonaad alati sobinud saiaga. Seda teadsid nii lääne kui ka varase 90nda Eesti lapsed. Kui oli pikk lõunane vahetund, tuli liduda lähimasse poodi, võtta üks kõvaks kuivanud varahommikune sai ja limps. Oli see Düssess või Kelluke, vahet polnud, esimene oli rohelisem. Limonaad ja sai käisid alati koos - üks aitas seedida teist. Nii ka tänapäeval.

Kui juba filosoofiliseks minna, siis kumb oli enne, kas limonaad või sai? Võiks arvata, et sai, sest leib on vabalt vanem kui meie. Vähemalt nii ütles plakat koolisöökla seinal. 


Spot: The Cool Adventure ilmus tõesti pärast "saia". Keegi küll ei tea, kuidas täpselt Virgin ja Ocean omi asju ajasid, aga kõigepealt ilmus Euroopas McDonaldsi McKids ja seejärel Ameerika Ühendriikides ning Jaapanis Spot: The Cool Adventure. Kõik see võis olla ka vastupidi, sest veidral kombel baseerub Spoti mäng just McKidsil, mille väljaandja on Ocean. Kui neetult keeruline saab olla videomängude ajalugu!

Mängust endast. Spot: The Cool Adventure on pigem tore mäng. Nõuab kannatlikkust, nagu ikka.  Esineb absurdselt raskeid kohti, aga mäng on mängitav. Peabki olema, sest juba esimesel tasemel leiame laene teistest tuntud mängudest. 

Tuttavad elemendid leiab väga kiirelt. Super Mario Land oma kahe korrusega iga taseme lõpus, Mickey's Dangerous Chase stiilis klotside heitmine jne. Aga samas, mis vahet seal on. Paljud mängud on teiste pealt kopeeritud. Oluline on mängitavus ja õnneks mängitav see mäng ka on. Kahjuks pole laenatud arusaam heast mängumuusikast. See on Spoti puhul iseloomutu ja tühi. Game Boy on helide suhtes imeline riistapuu, paraku siinkohal on tema võimalused praktiliselt kasutamata jäetud.

Kokkuvõtteks. Spot: The Cool Adventure idee ja olulised mänguelemendid on otseselt virutatud. Samas on positiivne, et vähemalt on neid õigel viisil ära kasutatud. Mäng on raske, kuid vähemalt esialgu ei tundu see raskus ebaõiglane olevat. Kumb oli enne, kas McKids või 7UPi Spot? Vahet pole, Retropeldikus on mõlemad olemas.

Reede, 11. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - Prince of Persia (1992) ... ja pisut juttu Game Boy mängude kujundustest

Prince of Persia (1992) on kuulus, aga igav, nagu juuresolev Game Boy mängu kaanepiltki. Tegelikult on tegu vaid ebaõnnestunud kassetikujundusega. Päris mängukarbi kunstiline külg on täiesti tasemel. Õnneks on selline "ilus karbipilt vs plank kassetipilt" vanade Game Boy mängude kujunduste juures pigem harukordne juhtum. 99% hallidest kassettidest on fantastilise väljanägemisega, justkui suuremat sorti margid või miniatuursed maalid.


Natuke Game Boy mängude kaanekujundusest
Esimese põlvkonna Nintendo Game Boy kaanekujundused olid veel väga kõrgel tasemel. Reeglina on tegu kvaliteetsete joonistustega, mis üritasid ostjale klassikalises võtmes sisendada, et tegu on super-ägedusega ja too ei pea kahetsema oma ostu, vähemalt mitte enne, kui raha makstud ja mängu konsooli torkab. 

90ndate keskpaigaks oli mängude graafika juba enam-vähem multifilmi tasemel, kuigi mitte päris. Mängude välise osa kujundamisel elati aga veel 70ndatest pärit arusaamaga, et kujutlusvõime peab puuduvad pikslid ja värvipaletid tasa tegema. Nii seda vaimu siis kaanepildi ilu kaudu toidetigi. Asi läks igavaks 90ndate teises pooles, kui kujundamisel hakkasid domineerima ajastule omane odav 3D graafika ja suure ofsetiga fototrükis. Esineb isegi jaburaid juhtumeid, kus mängu kaanepilt on laenatud nö suuremalt vennalt ehk telekamängust. Ühtlasi läks kogu mängude kvaliteet kvantiteedi suhtes koos Game Boy Color mängudeseeriaga allamäge.

Prince of Persia juurde tagasi
Esimene Prince of Persia on väga tuntud, metsikult igale poole porditud ja elutüütu. Prints jookseb kohmakalt, hüppab äpult ja raputab näoga seina joostes pead, nagu juhm. Mäng ei ole otseselt halb, aga on pigem halvasti vananenud. Kohe kuidagi ei teki seda ahvikannatust, et esimenegi tase läbi teha. Saan pika pusimise peale mõõga, ründan esimest vastast ja suren. Uuesti mõõka otsima? Ei taha.



Prince of Persia reklaam ajakirjas

Kolmapäev, 9. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - Pinball Fantasies (1995)

Pinball Fantasies (1995) kaanepilt on ebameeldiv. Klounid on niigi eemaletõukavad, isegi Ronald McDonald. Ja ega asja ei tee paremaks poole küünra pikkuse keelega malelaua katsumine. Tegelikult see pole malelaud, vaid deemonliku lossi marmorpõrand. Kuigi mängu kaanekujunduses on robustselt rõhutud klounile, on sisu poolel samaväärselt tsirkusele esindatud rallirada, miljardimäng ja Dracula teema, teda ennast vaikselt välja jättes.


Pinball Fantasies on lihtne Game Boy pinball. Neli mängulauda, kaks päris mõnusat, üks jamapoolne. Korraga näeb poolt mänguväljast, nagu ikka. Rohkem ongi ühelt Game Boy 160x144 maatriksilt raske tahta. 

Samas ega vähem graafikat, kui selles mängus, kah ei taha. Esmakordselt proovides käis mäng korraks sisse-välja, sest nõnda fantaasiavaeseid lauakujundusi annab otsida. Mängus on niigi vähe sprite ehk liikuvaid objekte ja lisaks on taustapildi puhul ikka korralikult piksleid kokku hoitud. 

1989. aastal ilmunud mängude puhul on hõre graafika veel mõistetav, kuid 1995. lasti Game Boy peale juba selliseid graafikamonstrumeid, mis üritasid isegi Super Nintendoga rinda pista. Loomulikult vaeste mängijate jubeduskarjete saatel, sest kõike seda saatis piinav aeglus.

Ühes asjas tuleb Pinball Fantasies mängu kiita. Kui pildilise koha pealt silma kinni pigistad, saad nautida väga sujuvat pinballi täiesti talutava chiptune saatel. Ei midagi meeldejäävat, kuid vähemalt probleemideta mängitav.

Teisipäev, 8. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - Buster Bros. (1993)

Buster Bros. (1993) mängul ei paista vendadega peale kaanepildi midagi pistmist olevat. Oled täiesti üksi ja üritad maailmakaardi tuntumaid punkte läbides ajaga võidu joostes kõik põrkavad pallid puruks tulistada.


See polegi nii lihtne, sest iga kera puruneb omakorda kaheks ja veelkord pooleks. Tulistada saad alt üles ja kui sul veab, leiad elu lihtsustavat nodi. Kui aga ei vea ja kobakäpp oled, pead põiklema halastamatus pallimeres. Ja üldse mitte sellises värvilises, kuhu tatid kaubanduskeskustes sumama tormavad.

Kunagine Capcomi arcade versioon oli tõesti kahe mängijaga. Käesolev Hudson Softi Game Boy variant on aga täiesti tavaline 1P, ei mingit linkkaabli featuuri ega midagi. Üllatuslikult on sama ka Capcomi Super Nintendo versioon. SNESi ja Game Boy mängud on küll pisut sarnased, kuid esimene tundub olema mõnusama liikumise ja avarama jalutamisruumiga.

Game Boy mänguversiooni oluline erinevus on kokkusurutud ekraaniruum, mis on toodud ohvriks kenale graafikale ja viimasest tulenev kohatine aeglus, kui pallimeres suuremaks sahistamiseks läinud on. Lisaks puudub raskusastmete valimine ja siit-sealt on veel SNESiga võrreldes kärbitud.

Mäng on arkaadilikult raske. Põigelda saab vaid külgsuunas ja tulistada üles. Klaustrofoobiline kitsikus tabab mängijat aga esimestel minutitel. Eriti, kui jääd ekraani paremale poolele lõksu, sest põhirelvaga on Busteri vasak külg täiesti kaitsetu. Samas on tore, et kokku pole hoitud power-upidega ja nii mõnigi kord võib ka hea õnne peale rabistamine ennast ära tasuda.

Kokkuvõtteks. Mäng on pigem hea, aga minu jaoks puudub selles see miski, mis aina tagasi mängima tõmbaks. Osavusel on küll äärmiselt oluline roll, kuid vahest tundub, et mängija aetakse pisut liiga ebaõiglaselt lootusetutesse olukordadesse. Ilmselgelt on see mängija enese viga.

Esmaspäev, 7. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - Panel Action Bingo (1993)

Panel Action Bingo (1993). Igav nimi, kole kaanepilt ja üllatavalt mõnus mäng. Sellised kahtlased lauamängud kipuvad Game Boy peal olema koledad, kohmakad ja seeläbi väga eemaletõukavad. Panel Action Bingo puhul ei kehti ükski neist. Okei, 5x5 maatriksi ja kahe juhusliku looma mängutegelastena kasutamine pole just andekaim idee, kuid see on ikkagi Bingo! Mis sest, et natuke võlts Bingo. Igasugune bingo videomäng saaks olla väga halb mäng. See bingo siin on tasemetega ja kasutab paroole!


Mängu idee on linnuna võistelda kiisu vastu, korjates teineteise võidu numbreid või tähti. Numbrid lihtsad, tähed palju raskemad. Qwerty inimesed enam nii hästi tähestikku ei tunne. Kui ikka liiga lihtne, siis saab nähtavat kaarti peita, muuta mänguplats jääväljaks jne.

Kurb, et mängule ei ole leitud mõnd tuntud animeteemat toetuseks taha. Isegi Miki vs Donald koos kahekaadrise sissejuhtatusega oleks Panel Action Bingost teinud Panel Awesome Bingo. Muusikalise külje pealt on teos samuti üllatav, sest bingo puhul saab kõik üllatada. Kollektsioonis on vast umbes kolm 10 sekundilist lugu, kuid need on ägedamad kui 8-bitine Tuberkuloited olla võiks.

Kokkuvõtteks. Odava horoskoobiköite kujundus ei ole just parim asi, millega mängijaid meelitada. Nii ma siis jätsingi selle selle mängu viimase saja Game Boy hulka. Ja valesti tegin. Panel Action Bingo on üks nendest plastihunnikusse peitunud pärlitest, mida keegi ehedaks pidada ei taipa.

Pühapäev, 6. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - WWF King of the Ring (1993)

WWF King of the Ring (1993) on tuim wrestlingumäng. Vastase võitmiseks piisab vaid B nupu kiirest klõbistamisest. Kui teisel toss väljas, tuleb teda mõned sekundid maas hoida, kuid see on ka kõik. Hard mode? Mina nii kiirelt klõpsida ei suutnud.

Mängu muusikaline külg on kesine. Tiitlilugu käib kah, on hullemaidki. Matš tuleb veeta pingelises sahina ja ise juurde tehtud nupuklõbina müras.


Esindatud on küll tuntud WWFi maadlejad, nagu Hulk Hogan, Randy Savage (rahu tema põrmule) ja teised, paraku väga kesise 10x10 pikslise ikoonina. On olnud ka paremaid variante. LJN lasi samal ajal välja ka mängu NESi versiooni, mis on kuulduste põhjal sama kesine kui käesolev Nintendo Game Boy variant.

Kokkuvõtteks, mäng on igav, ajastu kohta mageda pildiga ja võimaldab kogu WWF kultuuri mõnitades võita vastaseid ühel kohal seistes jalaga vehkides, millele nood siis ise oma munadega otsa jooksevad ja kägarasse maha kukuvad.