Museo Games ehk metsik retrolaks Pariisis

Mõned nädalad tagasi sattusin Pariisi metroos fantastilise reklaamplakati peale. See iseenesest tagasihoidlik pilt roheliste kirjadega ja kribu-krabuga mustal taustal võib nii mõnelegi suvalise pildina näida, kuid kes korra näinud, tunneb iga kell ära seksika Vectrex'i kuvandi. Nii ka mina. Igaks juhuks jätsin meelde aadressi 60 rue Réaumur, seosega 60ne reumar või midagi taolist. Koha enda leidmisele ma aga eriti ei panustanud. Järjekorras ootasid Versallies ja muu taoline kraam.

Üllatus üllatus, päeval, kui oli minu kord visite de la ville korraldada ning Pompidou keskus üles otsida, sattus mu sõrm turismikaardil nimele, mille kiire neuronmaatriksite võrdlus Museo Games’i asukohatänavaks tunnistas.

Loomulikult oma ignorantsuses ei märganud ma plakatil, et Museo Games’i majutab kuulus Musée des Arts et Métiers, mis asub ühes vanas kirikus, mis omakorda võngutab kuulsat Focault pendlit (nüüd koopiat), metsikult prantsuse matemaatikute-füüsikute katsemudeleid, mis alles tagantjärgi panevad mõistma, kuskohast see kõik kooliprogrammi tuli, roboteid, Cray II superarvuti, esimese teleülekandejaama, Alcatel'i katse-Marsi-kulguri LAAMA, ja nii metsikult jõuajamite-raadio-optika-salaluure-ehitusmakette-vidinaid, et põhikoolipõnnina oleksin seal tõenäoliselt vaimustusest ogaraks läinud.

Kogu väljapanek oli vapustav ka kaasaegse kaine täiskasvanuna ning kui miski liiga ahhetama võttis, oli mul realistist kaasa alati käepärast, kes Musée des Arts et Métiers’i hellitavalt väntvõllimuuseumiks ristis.

Hoolimata totrast nimest Kunsti ja Käsitöö Muuseum on see tõesti suursugune ajaloomuuseum, mis laiutab 6000 ruutmeetril. Erinevalt kammkeraamikast ja kangastelgedest (neid oli kah, tööstuslikke) leidus seal tuhandeid tähelepanuväärseid objekte: mõõteriistu, kolbe, laagreid, kontrolleireid ja keerukaid seadmeid. Vanad autod, rattad, rongid, lennukid, aurumasinad, võidusõiduautod. Nii koomiline kui see ka pole, siis muuseumi viimane saal lõppes rahustava Nintendo mänguasjade vitriiniga.

Kõige olulisem oli asja juures siiski Museo Games ajutine näitus, mille piletiga sai kogu ülejäänud krempli kaasa. Kohe ma sellest muidugi aru ei saanud, sest kõik, alates piletimüüjast, lõpetades valvurite ja siltidega rääkisid prantsuse keelt, kuid meid lihtsalt juhatati aina edasi ja edasi. Väga kena idee, sest Museo Games oli selle väärika paiga kõige rahvastatum koht ning kahtlemata üks kõva tatimagnet.

Iseenesest polnud Museo Games näitus midagi hulluksajavalt erilist. Nii mõnelgi eestlasest videomängukonsoolide kollektsionääril võib väikese pingutuse järel olla tunduvalt suurem väljapanek ette näitamiseks. Näiteks puudus arusaamatul kombel Virtual Boy ning Vectrex ise nägi kuidagi topis välja, samas olid minu rõõmuks olemas R.O.B, PowerGlove ja MicroVision.

Kahtlemata oli kõik väga vägev. Pikale lauale välja laotud konsoolide ette olid seatud ekraanid, millel sai originaalpultidel kõik ise järgi katsuda ning mõnus oli, et selja taga ekraanidel näidati kõigi mängijate tegevust. Näituse Game Over saali oli aga välja pandud kümmekond arkaadimasinat, millel võis lõpmatuseni mänge taguda.



Eriti ägedaks tegi kogu asja just väljapaneku stiilsus. Valged neoontuled ja kirjad, ei mingit alien-rohelist ja sinist ning Vectrex’i stiilis demo videomängude ajaloo timeline’st. Kes vahepeal fänniks sai, saab iPhone rakenduse tõmmata siit. Teistele avastamisrõõmu http://museogames.com lehelt.



Ahjaa, peaegu oleks unustanud, kogu selle museo-päeva tegi lisaks kaasale kaasa üks vapper juust, kes hoolimata mitmekordsest kilekotist haises, nagu lakkamatute kõhuprobleemidega paks poiss. Meil lihtsalt ei jätkunud südant, küll aga jätkus kainet mõistust, teda teiseks päevaks mitte hotellituppa jätta. Pärast metsikuid kilomeetreid haisemist sõime ta ohtra veini ja saiaga Les Halles'i pargis ära.

Classic Game Boy game collection. Part 1 & 2 - quite randomly ordered

Siin on minu massiivne Nintendo classic Game Boy kollektsioon. Vabandan juba ette täiesti korrastamata ja sorteerimata järjekorra üle. Paraku läks nii.

Mul oli aega vaid tunni jagu, et kogu see mäsu videosse saada ning enamuse ajast kulutasin ma koos kaasaga mänguümbriste avamisele. Videos on näha küll vaid laud, kuid tegelikult ümbritses seda tohutu mass lahtiseid läbipaistvaid karpe. Kahjuks ei taibanud ma seda pildistada.

Hetkel on mul 405 erinevat halli DMG koodiga Game Boy  mängu, mõned mustad DMG'd ja mõned Color versioonid, nagu video teisest osastki näha. Kuna mind huvitab vaid "hall" ajastu, siis olen ma keskendunud vaid sellele ning oman vaid üksikuid Color'i pärleid... ja Tiger Woods'i :)

Video must materjal sai üles võetud juba novembris 2009. Paraku ei suutnud ma viimase hetkeni ära otsustada, mida kogu selle materjaliga peale hakata, sest tegelikult pole ma võtte kvaliteediga eriti rahul. Hämar lambivalgus, peegeldused ning kiirustamisest tulenev udusus ei lisa sellele juhuslikult järjestatud mängulasule just erilist võlu. Samas ma tean, et internetis on inimesi, kes on valmis taolise materjali üksipulgi läbi uurima. Video on valmistatud just neile.

Inimestel on tavaks küsida, kas olen kõik need mängud ka läbi mänginud. Konkreetsemad küsivad, mitut neist üldse mänginud olen. Noh, loomulikult pole ma neid kõiki läbi mänginud. Tegelikult olen neist lõpetanud vaid murdosa ning enamusele mängudest olen suutnud pühendada alla tunni. Põhjus on lihtne ja võib-olla ehk mõnelegi arusaamatu, aga suur osa mängudest on minu kogus just ainult kogumise eesmärgil.

Vanade Game Boy mängude hulgas on üsna palju saasta, mis on ühel või teisel viisil mängimiseks ebameeldiv. Kohati on see ägedalt saast, kohati tüütult. Huvitav on, et mulle lihtsalt meeldib klassikaline Game Boy ajastu (1989 - 1998), seda täiesti tingimusteta. Ka siin on lihtne põhjus. Nimelt Game Boy omanäoline graafika ja helisüntesaator. Ükskõik, kui halva mänguga tegu pole, jääb laimiroheline või mustvalge neljatooniline graafika ning mahe elektrosound endiselt huvitavaks. Huvitav on ka see, kuidas erinevad mängud on suudetud väga lihtsal viisil väga heaks või väga halvaks teha. Kõik see on osa videomängude ajaloost, mis mulle meeletult rõõmu valmistab ;)

Ma olen valmis aktsepteerima kõike selle konkreetse Game Boy ajajärgu pakutavat ja siin on mul pigem positiivseid kogemusi. Päris tihti leiab tõelise pärli täiesti ootamatust kohast, mängude näol, millele internetiavarusest vihjet ei naljalt ei leia. Fantastika!

Flash - Maailma kiireim mees

The Flash on Game Boy mäng aastast 1992, mille peategelaseks on legendaarne sama nimega DC koomiksi kangelane. Flash'ide ajalugu on pikk ja keeruline ning küündib aasta 1940 algusesse, mil ilmus esimene Flashi koomiks.



Mäng on tehtud kvaliteetse 1991. aasta TV-sarja järgi, mida paraku tabas saatus jääda ühe hooaja seeriaks. Nimelt konkureeris CBS'i The Flash tol ajal Fox'i The Simpsons'i, NBC The Cosby Show'ga ja jäi niivõrd tugevatele vastastele paratamatult alla. Sarja teist hooaega ei alustatudki. Valusast kaotusest hoolimata on sari tasemel ning absoluutselt nauditav tänaselgi päeval. Stsenaarium on kaasahaarav, näitlejatöö hea ning efektid ületavad paljusid tolle aja filme. Ja muidugi suurepärane tunnusmuusika ning helitaust. Kõik see annab aimu, et seriaalist oodati tegeikult palju enamat.

Hea TV-seeria järgi suudeti teha korralik mäng, mida ehk kõige paremini iseloomustab sõna "aus", nagu ka The Flash'i TV-seeriat. The Flash on mängitav, piisava pikkusega ning kasutab mängu jätkamiseks paroolisüsteemi. Ei mäng ega film ei valmista pettumust, sest mõlemad kannavad Flash'i koomiksikangelase vaimsust perfektselt edasi.

Flash'i koomiksisaaga jaguneb neljaks üksteisega keeruliselt läbipõimunud ajastuks, millest TV-sari on üle võtnud 50ndate Silver age Flash'i ehk Barry Allen'i tegelaskuju, tuues selle koomiksitegelase originaalvälimusele truuks jäädes 90ndate maailma.

Barry Allen on kriminalistikaekspert, kelle labori keemiastendi lööb ühel töisel ööl sisse välk. Teadvusetu ja keemilise seguga üle ujutatud Barry säriseb veel pikalt põrandal, kuid juba järgmisel päeval ilmneb, et rahulikust teadlasest on saanud superrefleksidega ülikiire mees. Filmis see küll nii selgelt ei avaldu, kuid Flash'i koomiksite fännina teadis Barry kohe, et aeg on üle võtta Golden age Flash'i ehk Jay Garrick'i imago.

The Flash'i mäng algab, kui vanglast põgenenud Trickster alustab kättemaksu, kattes kogu Central City pommidega. Flash alustab võidujooksu ajaga ja selle juures toetab teda Tina ehk Dr. Christina McGee, kes töötab S.T.A.R. laboris. Tina oli ka see, kes Barry'le spetsiaalsest materjalist kostüümi muretses, millest hiljem Flash'i logoga liibuv ülikond sai. Iga mängutaseme vahel annab Tina Barry'le juhised uue asukoha kohta, mis tegelikult on väga nutikas vihje taseme paroolile.

Mängus on 13 taset ning kõigile saab hiljem tagasi pöörduda. Paroolideks on väga meeldivad tänavate või raudteejaamade aadressid, mida on erinevalt tüüpilisest tähtede-numbrite segapudrust võimalik ka meelde jätta.

Tasemete disain on küllatki hea ning loodud Flash'i jooksuvõimete rakendamiseks. Erinevate tasemete valik pole küll kuigi lai, kuid näiteks rongide jälitamine on äärmiselt nauditav. Keskendutud on hoogsusele ja action'ile.

TV-seeria järgib tõetruudust, pöörates tähelepanu koomiksis kohati kõrvale jäetud kõrvalnähtudele, mis kaasnevad suure kiirusega. Üks neist on olulisel kohal ära toodud ka mängus. Superkiiruse kasutamine neelab energiat. Energia taastamiseks peab Barry sööma, nii nagu filmiski. Ja sööki kulub palju. Vajaliku toidu leab Barry snäki-automaatidest, mille eest maksab teepeal korjatud dollaritega. Karm reaalsus, pole raha, pole ka süüa ning söögita pole ka super-energiat. Mängus läheb seda siiski vaja vaid tasemete täielikuks läbimiseks. Järgmisele tasemele jõudmiseks piisab elusana lõpus oleva pommi juurde jõudmisest ja sellele virutamisest.

Trickster pole siin mängus üksi. Kättemaksu täideviimiseks on ta kaasanud seriaalist tuntud Mirror Master'i ja Captain Cold'i, kes täiendavad ülejäänud pättide armeed. Holograafiameister Mirror Master on mängu lisanud mõned pahade identsed kujutised, kelle tunneb ära kohatise vilkumise järgi. Mängu veel tundmata on mõne holograammi asjatu kolkimine piisav viivitus, et enne taseme lõppu jõudmist aeg otsa saaks. Kahjuks pole osatud ära kasutada kuulsaid mastereid endid. Isegi, kui nad on mängus olemas, pole tegelased selgesti eristatavad ülejäänud pahadest.


Pahasid on mitut tüüpi ning nendega kaklemine on üldiselt mõnus. Mängu oluliseks positiivseks omaduseks tuleb nimetada, et ebatüüpiliselt ajastu vaimule ei tee mängijale viga mitte vastase puudutus, vaid ikka konkreetne löök. Ka ei põrka Flash pihta saades tagasi, vaid jätkab pärast hetkelist halvatust seda, mida vaja.

Flash'i võitlussüsteemis on väike loogikaviga. Game Boy A ja B nupud on löömiseks käe ja jalaga. Paraku pole kummalgi löögitüübil pole mingit vahet. Hüppamine, mis isegi näeb alguses veidralt kohmakas välja, on aga pandud ülesronimise nupu alla. Sellega küll harjub, kuid taolise igandi veidratest NES'i mängudest oleks THQ disainerid võinud küll ära jätta. Flash'i superkiirus hakkab tööle mõlemat lööginuppu all hoides ning D-pad'iga kombineerides hakkab tööle ka superkiirusel võitlemine. Juhtimisega harjudes on mäng suurepärane, siiski, esmasel kättevõtmisel võib jääda petlik mulje, et tegu on tüüpilise koomiksikangelase nime baasil loodud käkiga.

Aga ei, nagu ennist ütlesin, The Flash on äärmiselt aus mäng, mis annab võimaluse nii algajale kui ka kogenud mängijale. Mängu läbimine on suhteliselt lihtne, kuid tõsine väljakutse saabub tasemete täielikul puhastamisel. Nimelt on Trickster lisaks suurtele pommidele siia-sinna poetanud ka väiksemaid. Sellised klassikalised süütenööriga ümmargused pommikerad. Püüdes neid ja kõiki ringijõlkuvaid pätte etteantud paari minutiga ellimineerida, peab väga osavalt kombineerima jooksuimpulsi kasutamist.

The Flash on mäng, mida peaksid proovima kõik, kes vähegi superkangelaste koomiksitest huvitatud on. TV-seriaal on aga soovituslik kõigile. A-Team oli hea? MacGyver ja Knight Rider meeldis? Nende kõrval on The Flash TV-sari nagu Die Hard veoauto-westerni Smokey and the Bandit kõrval. Ärge mõistke mind valesti. Tänu tatipõlve mälestusele Põlva kinost aastal misiganes, 1985 äkki..., olen ma alati valmis Smokey and the Bandit filme uuesti vaatama.

Quarth - puzzle shoot 'em up

Quarth on järjekordne klassikaline Game Boy mäng aastast 1990. Arendajaks vana hea Konami.

Pole teada, kelle idee oli segada omavahel Space Invaders ja Tetris, kuid tulemuseks on fantastiline puslemäng, mis haarab esimesest hetkest. Mängu põhimõte on veelgi lihtsam kui Tetrisel, kuid see ainult suurendab haardetegurit. Space Invaders'ist tuntud maapiiri kaitsmine ülalt ründavate marslaste vastu on edukalt kohandatud Tetris'e neljaste plokkide süsteemiga. Aga milleks sobitada klotse, kui neid võiks hoopis tulistada?

Nii see ongi! Kümne erineva kujuga klotsidest koosnevad moodustised vajuvad taevast alla nagu kuupjad maavälised eluvormid. Või nagu kandilised korallid, aga see oleks veidi igav, jäävad maavälised eluvormid. Oluline on teada, et ainus asi, mis ühele eluvormile ei meeldi, on olla ristkülik. Piisab vaid tulistamise abiga mõnest kujundist ristkülik või ruut moodustada ja juba see annihileerubki. Nagu Tetrises, on ka siin maagiliseks numbriks 4. Iga kujund on hävitatav nelja lasuga. Kujunditemassi on võimalik vabalt kasvatada tingimusel, et tulistaja ei tekita ristkülikut.

Mängus on 9 taset, 3 kiirust ning juhuslike kujundite tase. Mängimiseks saab valida kuue erineva välimusega Blockbuster laeva vahel, mis tõesti erinevad vaid välimuse ja kohati ka taustamuusika poolest. Muusika on mängul väga äge ja kaasakiskuv ning tõenäoliselt, kui katse teha, siis arvatavasti Game Boy mängude top 100 hulgas.

Quarth'i võib vabalt pidada üheks kiiremaks ja pingelisemaks puslemänguks. Kuna mängus saab klotse tulistada praktiliselt nii kiiresti kui parasjagu jõuab ja laeva edasiliikumise kiirus on mugavalt reguleeritav, tekitab see kõik mängijas küllaltki omapärase tulistamismängu tunde - pusleshooter!

Hoolimata sellest, et Quarth ei sisalda tüüpilisi kosmosekolle, on mäng üsna metsik. Nimelt pannakse mängija Tetrise sarnaselt vastamisi tema enda suurima vaenlase - ahnusega. Langevaid maaväliseid klotsimoodustisi saab enda laevalt lastavate klotsidega kombineerida, kasvatades kujunditemäsu selliselt, et need moodustaksid lõpuks veelgi suurema ristküliku. Taolise strateegiaga teenib küll rohkem punkte ja power-up'e, kuid ettevaatust! Piisab vaid koletisliku kuubikumassi tipu põrkest Quarthdome'ga, kui laev plahvatab ehk quarthib ja mäng ongi läbi.

Kuna Quarth ilmus välja Game Boy algusperioodil, on see oma koha leidnud ka ajakirjas "Game Boy - Nintendo Player's Guide", mille kaks lehte on pühendatud mängu strateegia ja tasemete tutvustamiseks. Pisut küll ebavajalik leheruum nii lihtsa mängu jaoks, aga vähemalt saab sealt teada, et need kuus erinevat laeva omavahel tõesti ei erine.

Game Boy Link-kaabli ja täpselt sama mängukassetti omava sõbra olemasolul saab Quarth'i mängida ka kahekesi. Ja lisaks juba eespool mainitud suurepärasele mängitavusele on Quarth'il veel üks väga hea omadus. Mäng näeb tänu oma lihtsusele fantastiline välja ka tänapäeval ja seda nii vana rohelise Game Boy kui ka suuremat sorti LCD-teleka ekraanil. Fantastiline mäng! Kellel juhtub olema Super Nintendo ja Super Game Boy, hankige Quarth ja nautige seda vana tuhmumata pärli oma sigasuurtel kõrglahutustega telekatel.

Quarth on absoluutselt amazing, ülim ja ainus pusleshooter, mis eales eksisteerinud!

Snoopy's Magic Show

Snoopy's Magic Show on üks lahe GameBoy puzzlemäng 1991. aastast. Mängu peategelasteks on Peanuts koomiksitest tuntud koer Snoopy, tema parim sõber Woodstock ning nõbu Spike

Tegu on väga positiivse üllatusega, sest niigi hea mäng on mõnusalt joonistatud tegelastega veelgi paremaks ja isikupärasemaks tehtud.

Mängu eellugu on pisut veider. Muidu vahva ja sõbralik nõbu Spike on müstilise võluri mõju all röövinud Woodstock'i (ja sadu temaga identseid Woodstock'e) ning Snoopy'l ei jää muud üle, kui maagi ohtlikku lossi oma sõpru päästma minna. 

Kuidas on see kõik seotud mängu kaanel oleva Snoopy rõõmsa mustkunsti-showga, jääbki saladuseks.

PS. Peanuts on väga cool ja südamlik koomiksisari. Suur aitähh Sulle, Charles Monroe Schulz!

How to print with Game Boy Printer

Video demonstrates how to print with Game Boy Printer using Pokemon Gold. Background music used in video is recorded from Pokemon Gold. Tunes are:

1. "Welcome to the World of Pokemon"
2. "Pokemon Gym"
3. "Goldenrod City"

Video is made by request of http://www.youtube.com/user/bbbbbb222222

Game Boy collection

Taaskord Game Boy'd ja sellega seonduv kraam. Need konsoolid siin on kõik võimelised mängima orig GB mänge. Esindatud on rared nagu Play It Loud! ja GB Light. Silmarõõmu pakub printiv Printer. Ning võimalik näha töötamas päris Game Genie't.

Vaadake high quality's.



Võtetel ei saanud viga ükski loom.

Boxed Game Boy games

You see them naked!



Music: Pilvikud - Korje
http://www.myspace.com/pilvikud

Last Action Hero - 3 minute opinion

Natuke kodukootud retrovideokunsti ehk Last Action Hero esimesel GameBoy'l.



Mäng pärineb 1992. aastast ning väljastati arvatavasti filmiga samal ajal. Tüüpiliselt filmide põhjal tehtud mängudele on ka LAH puhul tegu paraja läbikukkumisega. Mäng iseenesest ei olegi nii väga halb, pigem üllatavalt vaheldusrikas, kuid üsna lühike. 9 mõneminutise tasemega mängu on üritatud "pikemaks venitada" klassikaliselt tobedate võtetega nagu liiga lühike ajapiirang, palju takistusi ning tüütult rasked vastased.

Vastastega puhtalt kaklemisele või takistuste ületamisele keskendudes võib juhtuda, et taseme lõpus saab aeg lihtsalt otsa. Enamasti aga saad esimeste vastaste käest nii pikalt peksa, et isegi kui tervist napilt alles juhtub olema, saab ikkagi aeg otsa. Igasugune liikumine peale jooksmise on muudetud suhteliselt aeglaseks. Näiteks vastaselt pihta saamine võtab ära üle sekundi ning ka hüppamine on väga uimane. Kinoteatri tasemes tuleb oma löömisi aga väga hoolikalt ajastada (ka rusikalöök on aeglane, jalalöök on eriti aeglane ja veel lühema ulatusega), sest juba üle paari korra lõuga saades on üsna kindel, et napilt enne lõppu saab aeg otsa.

Niisis, mängu skoori viib alla puhas frustratsioon aeglase tagasikukkumise vaatamisest. Vastaseid ei saa vältida ning isegi nende puudutamine lennutab su kaugele eemale (action hero my ass). Mängisin mängu läbi puhta pettusega (Game Shark) ning isegi sellega tuli mõnes kohas pikemalt kakelda ning mõistatada, kuidas täpselt erinevates kohtades korjatud maagiliste kinopiletite eest saadud asju kasutada.

Mario's Picross - 4 minute opinion

Review here

Tetris - One minute opinion

Game Boy'st rääkides tuleb alustada Tetris'est, sest just see mäng on üks põhjustest, miks Game Boy niivõrd edukas kaubamärk on olnud. 1989. aastal otsustati Super Mario Land asemel Game Boy pakendisse kaasa panna hoopis Tetris. Mäng, mis suudaks võrdselt haarata nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Pigem isegi täiskasvanuid, sest just nemad olid algselt Game Boy eeldatav sihtgrupp.

Review here

Original Game Boy game collection (June 2008)

Some gameboy games I own