Pühapäev, 31. jaanuar 2010

A quick look at my Game Boy collection

Väike klipp classic Game Boy kollektsioonivideo ettevalmistamisest. Video kajastab umbes 45 minutist toimingut, millest suurem aur läks mängude ümbriste avamiseks.



Game Boy mängude ümbristest välja võtmine pole eriti lihtne töö. Üldse, väga vähesed inimesed on võimelised esimese korraga sellist karpi avama. Kuigi avamiseks mõeldud nupule on selgelt PUSH kirjutatud, ei tule keegi selle peale, et kasulikku soovitust täita.

Ümbristeks kasutatavad läbipaistvad karbid, mis kunagiste Game Boy mängudega kaasas olid, on kollektsiooni säilitamisel hädavajalikud. Parim viis mängude kaitsmiseks. Need on tugevad, kaitsevad kriimustuste ja põrutuste eest ning peaaegu niiskuskindlad. Karpides olevaid mänge võib täiesti vabalt moosiste sõrmedega näperdada ja mitte midagi ei juhtu.

Mis kõige ägedam, karbid paistavad üsna korralikult läbi, nii, et mängude sildid on vaatajale kenasti näha. Lisaks läbipaistvale sildiaknale on karbi ülaosas veel üks mõnus ümar aken Nintendo Game Boy TM kirja jaoks. See on väga kasulik ja kena, nagu näha Dexterity postituse juures olevalt fotolt.

Huvitav on, et ümbristel puudub eraldi tootekood. On olemas küll ilusti pressitud Nintendo logo ja Made in Japan, kuid tootekoodi pole. Maailmas on üsna suure tõenäosusega sadu, kui mitte tuhandeid inimesi, kes nende 20 aasta jooksul on soovinud endale tellida mõned eraldi Game Boy classic dust case'd, sest koos ümbristega müüakse Game Boy mänge järelturul väga harva.

Game Boy mängude ümbrised on lisaks eespool kirjeldatule ka väga stiilsed. Nii stiilsed, kui üks pisut pehmest värvitust plastikust asi üldse olla saab. Pealtnäha võib karp meenutada tänapäevaseid mälukaartide ümbriseid, kuid tegelikult on need kaks asja täiesti erinevad. Üks on tõesti odav plastikust käkk ja teine disaini šedööver.

Kes vähegi lähemalt vaatab, saab aru, et Game Boy ümbrise loomiseks on kõvasti vaeva nähtud. Isegi täiesti suvalise nurga alt vaadates võib venduda, et tegu on peensusteni väljapeetud disainiga, milles iga joon, nurk, ümarus, font ja tekstuur omavad kandvat rolli selles täiuslikus terviklikkuses.

Neljapäev, 28. jaanuar 2010

Kiire pilk sahtlisse - Casino Funpak (1995)



Casino Funpak (1995) - Nintendo Game Boy

Panin ühekäelises John'is panuse 10k daala peale, mis oli kogu minu selle õhtu raha ja võitsin! 25 000 dollarit! Uskumatu! Esimese korraga! 5 sekundit pärast mängu sisselülitamist! Minu esimene tõeline kasiinoskäik Casino Funpak'iga.

Peagi kaotasin kõik. Korduvalt. Edaspidi ei võitnud ma enam kunagi. Isegi pärast sisse-välja lülitamisi. Ka Game Boy patareide vahetamine ei aidanud. Mitte miski. Ma olin busted, busted ja busted. Omadega täiesti põrmus.

Casino Funpak'is pole vahet, kas sa hävid pokkeris, videoautomaadi taga või ruletis. Mäng on läbi ja kõik. Tegelikult pole üldse vahet, kas hävid või mitte, sest see mäng on halastamatu ja julm. Mõeldud ainult tõelistele meestele. Casino Funpak'i mängulaudade juurest juba naljalt tsikke ei leia. Õigupoolest pole mängus ühtegi tsikki. On vaid üks veider ruletimees ning üks maskuliinne käsi. Seegi sinu enda oma.

Casino Funpak on siiski üks üsna mõnus õnnemäng, kuid tsikke siit ära leida looda. Isegi, kui võidad, ka siis mitte. Kui ootad, et sulle ilmuks kuivade võidunumbrite asemel üks kena 4-tooni rohekas rastris fotorealistlik kaunitar, siis vali mõni teine mäng.


Vabandust heli pärast. See oli ainus saadaolev video

Teisipäev, 26. jaanuar 2010

Kiire pilk sahtlisse - Prophecy: The Viking Child (1992)



Prophecy: The Viking Child (1992).

Kui sa oled kadakapuust voolitud võinoaga väike viikingipoiss, siis pole sul erilist mõtet igasugu kolle torkima minna. Palju mõistlikum on passida võimalust ja neist lihtsalt üle hüpata. Nii just Prophecy mängus ongi. Lisaks on selles veel harjumuspärane tulista-hüppa nupukombinatsioon vastupidiseks keeratud. Nii, et nüri puulabidaga torkamine on igal juhul eriliselt kohmakas.

Mängu graafika on muidu väga nunnu. "Üks parimaid", nagu ütles kunagi üks mängugraafikale tähelepanu pööramist eriliselt põlgav mees.

Graafikast veelgi mõnusam on muusika. See koosneb hästi väljapeetud ja väga pikkadest lugudest, mis tegelikult üldse ei arvesta sellega, et mängudes peab helitaust korduma. Loo alguse ja lõpu vaheline pikk paus ei häiri, kuid kindlasti torkab kohatult kõrva, sest midagi sellist pole ma seni kohanud.

Mängu kaanepilt ja nimi väärib aga eriliselt norimist. Tegelikult on mõlemad väga ägedad, kuid kannavad endas üht suurt viga. Nimelt ei ole mu ajus seni tekkinud jäävat seost kaanepildi ja mängu enda vahel ning alati leian ma Prophecy mängukasseti just teiste puslemängude juurest, kuhu see tõenäoliselt üsna varsti kogemata kombel tagasi satub.

Tõesti, lugege nüüd pildilt mängu nimi ja vaadake pilti. Nimena loete välja vaid PROPHECY, sest viking child on liiga väikeses kirjas. Prophecy on aga tüüpiline puslemängu nimi. Pole paremat nime mängule, milles tuleb arusaamatus ruunikirjas klotse segasel viisil aja peale kokku sobitada. Ja see tulemöllus draakonitega kuuli pilt on parim viis, kuidas kogu seda puslemärulist tulenevat pinget ja frustratsiooni illustreerida.

Väga tore mäng, kui viikingilaps nii küürus ja lühikeste kätega poleks. Pisut teravam mõõk oleks samuti mängunaudingu pakkumisel abiks.


Prophecy: The Viking Child - Nintendo Game Boy

Pühapäev, 24. jaanuar 2010

Kiire pilk sahtlisse - Raging Fighter (1993)



Raging Fighter (1993) by Konami. Ma pole ennast kunagi võitlusmängudes päris kodus tundnud. Kombosid selgeks õppida pole viitsinud, fatality't pole teinud ning ühtki Fireballi pole kah seni visanud, aega on, küll jõuab. Seetõttu lähtun võitlusmängude iseloomustamisel kõhutundest.

Käesolev Konami Raging Fighter on selline, ei liha ega kala. Kindlasti pole mäng liiga lihtne, samas, liiga raske kah pole. Kaanepildilgi näha olevad ülivihased tegelased on üsna selgelt eristatavad ning oskavad, erinevalt minust, teha igasugu trikke.

Üllataval kombel tundub selles mängus kõigi võitluste salarelvaks olevat rusika- või jalalöök põlvelt... Ja ebatavalisel kombel on metsikult tüütu hoopis hüppamine. D-pad UP lennutab tegelase poole keha kõrgusele vastase pea kohale, kuid on samas täiesti kasutu. Mingit ägedat kannaga pähe äsamist sellise lennuka hüppe pealt teha ei saa ning enamasti maandud üsna lollakalt rusikalöögi otsas.

Üldse näib, et vastane on väga kiire ja osav lööja, kuid minu enda löök koosneb kahest aeglasest kaadrist. Otsest viidet ei ole, kuid löögid ise on umbes sama piinavalt venivad, nagu Last Action Hero Game Boy versioonis, kuigi päris mitte nii aeglased.

Muusika on väga OK. Taustad ja sprited talutavad. Mis teeb aga mängu omapäraseks ja esiletoomist väärivaks, on Story mode. Esialgu ei saanud ma aru, milles siis story seisneb, sest jutuajamised olid lühikesed ning piirdusid tüüpilise ähvardusdialoogiga See VS Too. Mõne aja pärast aga mõistsin, et lugu on siis järgmine. Sa saad kaks korda kaotada ja kolmandal korral saab mäng läbi. Võites võtad kaasa oma pooliku eluriba ning kaotades saad võitlemiseks uue tegelase.

Palju neid tegelasi seal kokku ei ole, kuskil 7-8. Kahjuks kuigi huvitavad nad välja ei näe. Game Boy ekraanil on nad umbes samasugused väljavenitatud androdid nagu kaanepildilgi. Pildil, mis iseenesest on üks väga kena võitlusmängu joonistus ja peaks rippuma iga 12 aastase Game Boy fänni magamistoa seinal.

Esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Kiire pilk sahtlisse - Heiankyo Alien (1990)



Heiankyo Alien (1990) on pisut ebatavaline tulnukamäng. Hea asi on see, et need alien'id ei oska veel tulistada, sest on kauge minevik. Paraku oskad sinagi vaid kätega auku kaevata ja seda kinni lükata.

Erinevalt Space Invaders'ist töllerdavad selle mängu alienid mööda tänavaid ringi ning sina, Heian'i ajastu politseinik, pead neile ükshaaval lõkse kaevama ning auku püütud alien'ile kiirelt mulla peale tõmbama. Kui julm. Samas, kui pikalt molutada, saavad need tegelased teiste abil taas august välja ning jätkavad ringiluusimist. Pikemalt oodates ilmub tulnukaid juurdegi.

Mäng koosneb uuest ja vanast osast. Uus versioon on ettemääratud tasemetega ning erinevad tasemed nõuavad erinevat strateegiat. Kellel 12st väheks jääb, saab vanal kandilisel arcade versioonil ringi seigelda. See on lõputu ning eri kaardid koosnevd juhulikult paigutatud plokkidest. Paraku on vanas mängus liikumine väga ebamugav ja aeglane. Tegelikult küll nii, nagu peab, kuid pisut liiga 1979. Ei mingit pehmust. Suuna vahetamisel on tunne, nagu oleks Game Boy D-pad äkitselt moosiseks saanud.

Heiankyo Alien'i kaanepilt on kahtlemata väga omapärane. Mitte eriti ilus ja usaldusväärne, kuid väga huviäratav. Pildil on kujutatud auku vajunud tavalist alien'i, mitte super-alien'i.

Uus versioon:


Vana versioon:


Pühapäev, 17. jaanuar 2010

Kiire pilk sahtlisse - Snoopy's Magic Show (1991)



Snoopy's Magic Show (1991) on väga mõnus puslemäng, mille kohta leiab videoülevaate siitsamast. Tasemeid on mängus niiet tapab ning iga järgmine väljavõidetud saavutus tagatakse mängijale parooliga. Suurepärane mäng, hoolimata mõnedest veidrustest. Mäng on pingeline, pallide eest põiklemise käigus tuleb päästa kõik Woodstock'id, kuid kaanepildil trallib Snoopy mustkunstniku kostüümis diskopõrandal ning trallitab võlukepiga Woodstock'i, keda vaid üks ja ainus olema peakski. Midagi on kuskil väga sassi läinud. Mängu tegevus toimub küll kurja võluri lossis, aga Magic Show'ga pole ei story'il ega gameplay'l midagi pistmist. Lisaks erinevad omavahel ka mängu label'i ja Start screen'i nimed ;)

Laupäev, 16. jaanuar 2010

Kiire pilk sahtlisse - Soccer (1994)



Soccer (1994). On lihtne ennast tükkhaaval ilma peale laiali jagada. Lihtsalt oled, teed sihitult, mis ette satub ja mängid sportmänge, millest sa pooli asjugi ei jaga ning ühel hetkel oledki jagatud. Midagi pole saavutatud ning aeg on täis.

Enda arvates ma tean, kuidas võiks jalgpalli mängida, kuid mängudes jääb sellest väheks. Nagu platsilgi. Tundub, et kehalise kasvatuse õpetajad pole mulle asjata sisendanud, "sport pole sinule", sest seni on viimne kui spordimäng mulle kaugeks müsteeriumiks jäänud. Päris elus palli taga ajades tabab mind iga kord ühel hetkel mõttetuse äng ning täpselt sama juhtub erinevates palli-video-mängudes. Tahaks olla superkangelane, kes on tugevam ja kiirem kui tema arvutud vastased. Paraku ei, oled üks paljudest ning pead jagama oma näotut identiteeti näotute kaasmängijate vahel.

Soccer tundub OK, kui välja arvata, et OK nupu asukoht on selles mängus tavatult vastupidiseks keeratud. Meeldiks mulle Euroopa jalgpall hullupööra, oleks Soccer eriti OK. Saab vastasele jalgadesse joosta, palliga ringi triblada ning täie rauaga üle väljaku kütta. Korra sain isegi napilt väravaposti, ülejäänud löögid püüdis vastaste väravavaht kinni. Ainsaks lohutuseks on, et ka teisel meeskonnal ei läinud kuigi hästi ning seis oli voolu katkestamise hetkel 0:0.

Sportmängud sucks, kuid ma üritan nende olemasoluga tasapisi harjuda, sest neid on palju. Järelikult peavad need kellelegi tõsiselt meeldima. Tõsiasi on, et siiasamassegi ilmub tulevikus erinevate spordimängude kaanepilte veel õõvastavas koguses.

Käesoleva mängu pilt on üsna äge. Mõnusalt detailne. Eriti ägedad on need valgete pompomidega USA trikolooris trikoodes näotud pinocchio-tsikid. Paraku jääb igavesti selgusetuks, kas palli löödi purustatud plakati ees või taga.

Antud Soccer on siiski väga OK, sest nii arvavad just need, kes neist mängudest täielikku mõnu tunnevad:

Neljapäev, 14. jaanuar 2010

Kiire pilk sahtlisse - Dr. Mario (1990)



Dr. Mario (1990). Kes ei teaks Dr. Mario't. Lihtne, fantastiline ja väga kergesti sõltuvust tekitav. Samas mäng, milles mängija võib oma parima tulemuse ühe hetkega totaalselt untsu keerata. Dr. Mario nägi suurepärane välja NES'il ning paistab peaaegu sama täiuslik Game Boy 4-toonilisel ekraanil. Esimesel, rohelise ekraaniga Game Boy'l kisub kiirema märuli puhul küll pildi üsna uduseks, kuid õiget Dr. Mario fänni see ei häiri. Batsillid on vaja neutraliseerida ning ainus viis selleks on iga batsilli puudutamine kolme osa samavärvi ... penitsiliinikapsliga. Jah, nii see käib. Tuntud tõde paljudest puslemängudest - kolm ja enam ühesugust värvi annihileerivad üksteist. Näed siis, miks foorides on just roheline, kollane ja punane tuli, mitte kolm punast.



Natuke omaaegset vaimsust: