Game Boy sai 25 aastaseks!

Täna veerand sajandit tagasi ilmus Jaapanis müügile Game Boy. Peaaegu esimene vahetatavate mängudega taskusse mahtuv mängukonsool.

Esimene Game Boy (1989)

Kuigi päris esimese au saab endale Microvision, mille mängude vahetamiseks oli vajalik ümber tõsta kogu korpuse esipaneel, mis siis määras nuppude asukoha ja valikud, siis polnud ikkagi tegu mängukassettidega.

Esimeseks vahetatavate kassettidega portatiivseks mängukonsooliks tahaksin kuulutada hoopis Vectrexi (1982). Selle köögiteleviisori mõõtu masina puhul said taskusse panna vaid mängukasseti enda. Mängudele värvi lisav overlay vajas aga juba suuremat sorti kirjaümbrikku. Vectrex oli aga nii kaasaskantav kui palju sinu pikendusjuhe seda omal ajal lubas.

Vectrex (1982)

Oma vana Game Boy emotsioone olen ma eelmises juubelipostis põhjalikult kirjeldanud. Puudu on vast see, et selle popkultuuri pärandiks saanud halli Game Boy mängimine nõudis ajastutruud suhtumist - aparaat määras sinule, kuidas sa seda kasutad, mitte vastupidi.

Game Boy legendaarne laimiroheline ekraan nõudis pühendunud mängijat, kellel polnud ideaalsete valgustingimuste saavutamiseks probleemi istuda tundide kaupa täpselt õige kõrguse, kauguse ja nurga all asetseva laualambi valguses kägaras. Kui valgus oli liiga hämar, või siis hoopis liiga ere, ei näinud kiiresti liikuvaid objekte. Ja väga vale valguse käes ei näinud üldse mitte midagi peale ekraanilt vastu peegeldava hõõgniidi.

Üks esimesi Game Boy mänge Super Mario Land (1989)

Sellest kõigest hoolimata on esimene Game Boy tänaseni taskukonsoolide sümbol. Selle kõige olulisemaks põhjuseks on tohutu mängude valik. Kui Microvisionile toodeti 13 mängu ja Vectrexile umbes 30, siis Game Boy kogu oli võrreldav Nintendo Entertainment System omaga - 511 mängu USAs ja veel suur hulk lisaks Jaapanis ning muudes regioonides.

Erinevad Game Boyd ja Jaapani mängud

Retropeldiku Game Boy kollektsioon on vahepeal kasvanud kordades, ulatudes tänaseks täpselt 588 mänguni. Siia saab lisada veel mõned Jaapani ja unlicenced mängud. Täpsuse huvides puudutavad need numbrid siis just halle classic Game Boy only kassette. Kui Jaapanis toodetud kohati arusaamatute mängude mäsu välja jätta, siis on hetkel oletatavast täielikust kollektsioonist puudu vaid 7 mängu.

Muidugi on siin tegu vaid nende nimedega, mida ma tean, et eksisteerivad. Ja seda teadmatust on Game Boy kollektsioneerimisel suhteliselt palju. Jaapanist rääkimata, on Euroopa ja Austraalia ehk siis nö PAL piirkonnad täis üllatusi.

Isegi reisides juhuslikult mõnes kolapoes Game Boy mängude hunniku otsa sattudes olen mitu korda leidnud mänge, millest seni aimu polnud. Vahest pole sellised "tundmatud" kuigi väärt nimed või on siis lihtsalt teise pealkirjaga juba olemasolev mäng, kuid kollektsionäärile on need põnevad.

Kes soovib kunagist pikalt kestnud Game Boy ajastut uuesti läbi elada, siis olen soovitanud konsooliks võtta Game Boy Color, sest see on oma ajastutruuduse juures väga mugav ja kvaliteetse ekraaniga. Mängude hinnad on endiselt üsna mõistlikud, kuigi tõusevad tasapisi, sest kuue aasta taguse ajaga võrreldes, kui mina kogumist alustasin, on ka Game Boy kollektsioneerimine rohkem hinda läinud.

Game Boy Color (1998) kokkujooksnud pildiga

Tore on aga see, et üsna lihtsalt ja ägedalt saab vana head Game Boy elamust kogeda tänase 3DSi peal. Nintendo eShopis on üsna okei valik mänge talutava hinnaga. Mis aga kõige tähtsam, emulaator, mille peal mägud jooksevad, on superäge.

3DS Zelda 25th Anniversary Edition (2011)

Vaikimisi käivitatakse 3DSil Game Boy mäng tüüpilise hallika varjundiga graafikaga. Käivitamisel Start ja Select nuppe all hoides viiakse emulaatoril pikslite tihedus täpselt vana Game Boy omaga vastavaks ja raamiks tekitatakse pildina tolle hall raam.

Kid Icarus (1991) 3DSil

Kui mängu mängimise ajal hoiad all L, R ja Y nuppe, muutub pilt mõnusalt laimiroheliseks ning kiirelt liikuvatele objektidele tekib "vana hea" LCD ekraani udune saba taha, mida omal ajal põhjustas ekraanide aeglane värskendumisvõime. Ja kui veel seejuures 3D peale keerata, luuakse kerge ekraanisügavuse efekt, nagu vanal Game Boyl, mille ekraan paiknes pealispinnast pisut sügavamal. Selle kõige avastamine oli väga tore üllatus - easter egg.

Palju õnne ja pikka iga, Game Boy!

Öösel on kõik kassetid hallid ehk Game Boy Color mängude tulek

Aasta 1998 oli Game Boy fännidele segane aeg. Vastilmunud Game Boy Color justkui sundis tootma värvilisi Color mänge, mis olid tol ajal veel vanale 89nda aasta Game Boy'le tagasiulatuva toega. Vahest oli see vastupidi - edukad ja vähem edukad hallide kassettide mängud lasti välja ka spetsiaalselt Game Boy Color konsoolile.

Oluline on siinkohal teada, et need mustad backward compatibility kassetid polnud päris täielik Color. Absoluutselt 100% Color mängud ilmusid peagi ja nägid täiesti teistsugused välja - väga lahedalt läbipaistvate korpustega, olles kahjuks suuresti ülihalva sisuga. Mis põhiline, need olid tõesti Game Boy Color only ja seega full color. Nii palju, kui Game Boy Color välja andis.

Mustad kassetid olid aga nö poolvärvilised ehk Game Boy Color'i peal värvilisemad kui neljatoonilised hallid mängud, samas jäädes värvipaletilt tunduvalt piiratumaks kui Color only mängud.

Taolisi hallide mängude musti ehk Color versioone oli aga mitmeid, siiski mitte palju. Tuntum neist on Legend of Zelda - Link's Awakening, mis ilmus nö luksusversioonina, mida ma eeldan, et DX nime lõpus tähendas. Peale selle veel Tetris DX. Vähem tuntud on suvalised Nickelodeon Rugrats tegelaste mängud, mis on sama halvad nii halli kui ka musta kasseti peal.

Wario Land II (1998)

Selline pool Color on ka Wario Land II - must kassett, vormilt Color, sisult vana hea Game Boy classic. Mäng, mis on värviline Game Boy Color'i peal, kuid töötab kenasti neljas rohekas halltoonis esimesel Game Boy'l.

Wario Land seeria puhul tundus kuidagi loogiline, et esimesed kolm Mario Land'i ilmusid hallide versioonidena. Viimane neist oli siis Wario Land: Super Mario Land 3 (1994). Seejärel oli loogiline, et 1998. aastal ilmuv Wario Land II on Color - ikkagi Nintendo enda mäng ju, valmis värvideks.  Seda suurem oli üllatus, kui avastasin hiljuti, et Wario Land II eksisteerib massiliselt ka halli kassetina.

Wario Land II UK versioon täies iluduses (1998)

Kuidas saab selliseid asju avastada, kui oled kollektsionäär? Saab, kui usaldad ametlikke ja fännide poolt koostatud nimekirju.

Internetis levivad mängude nimekirjad on nii Nintendo ametlikul lehel kui ka fännide wikides puudulikud. Viimased suurte liialdustega, lisades originaalse Game Boy kogusse värvilisi, samas jättes välja olulisi originaalmänge.

Samas, mis siin kurta, just see ongi essents, mis teeb kõige esimesele Game Boy'le mõeldud mängude kogumise põnevaks.

Kasvuhooned ja mutukad ehk Game & Watch Collection - Osa 4

Ajal, kui kasvuhooned minu elus veel eksisteerisid, ei üritanud mind keegi seal tööle panna. Pigem vastupidi. Kasvuhoone oli keelatud paik. Koht, mida tohtis vaid kaugelt eemalt veidi piiluda. Harvadel juhtudel sai nina vastu läbipaistmatut poriudust klaasi lömmi suruda, kuid uksest sisenemine oli välistatud.

Ka suured inimesed ei paistnud kasvuhoones viibimist nautivat. Kiirelt sisse, uks kinni, kiirelt välja, värisevas käes kolm-neli punetavat tomatit või paar kurki. "Mis seal sees veel on!?" küsimusele vastati tüüpiliselt, et sa ei taha teada. Parematel päevadel poetati vasturääkivat infot kotionude, kollide ja verise käe kohta.

Aastad möödusid, kasvuhooned kadusid, ja ühes sellega ka võimalus ise kotionudelt tomateid virutada. Tagantjärele eriti ei kahetse kah, igasugune söödava roheluse päästmisega seonduv töö oli mulle eriliselt vastukarva.

Töö kasvuhoones on raske. Seal on kaks korrust, redel ja mürgiprits, mida pead üsna ohtralt kasutama. Ülemisel korrusel tegutsevad aplad ussikesed, kes tahavad sinu lilled kinni pista ja alumisel korrusel sihikindlad ämblikud.

Sinu eesmärk on neid ussikesi ja ämblikuid tõrjuda ja mürgitada. Kusjuures, mida napimalt mürgitad, seda rohkem punkte saad. Ülakorruse ussid kaovad kohe vilkudes minema, kuid ämblikud on kõvemast puust. Kui sa neid just otse lille hammustamast ei taba, tõmbuvad nad lihtsalt veidi tagasi, kinkides sulle vaid ühe punkti.

Originaalset Nintendo Game & Watch Green House (1982) pole mul kunagi õnnestunud käes hoida, kuid õnneks on Green House ühtlasi ka Game & Watch Collection'i kolmas ja viimane mäng. Ja eelmisele kahele kogemusele tuginedes võib päris kindel olla, et taaskord annab see Nintendo DS'i port ülimalt tõetruu mänguelamuse.

Mõned peavad Green House paremaks kui Donkey Kong ja Oil Panic, mis on isegi mõistetav. Oil Panic'us oled sa sõltuv õlitilga kukkumise hetkest ning liigud vaid horisontaalsuunas. Donkey Kong'is avaneb sulle küll metsik tellingutander, kuid veerev tünnirodu ja ringikõlkuvad paneelid võivad su pikkadeks sekunditeks ohutusse hüppamistsooni kinni jätta.

Green House's seevastu oled sa aga omaenese aja ja ruumi peremees. Võid valida strateegia, mida just sina kasutada tahad. Riskid ja teed napikaid, kui meeldib või oled punktide kogumises konservatiivne ja ellimineerid ohu kohe, kui see lagedale ilmub. Ainuke, mida teadma pead, on, et kolmas näritud lill tähendab kaotust.

Green House ilmus ka Game & Watch Gallery 3 (1999) Game Boy kollektsioonis. Ja seekord on mäng väga hästi mängitav. Donkey Kong'is ebaõnnestunud liikumine on parandatud ning mürgipritsimees saab mööda kasvuhoonet ringi lasta just nii kiiresti kui soovib. Taaskord on kasutatud suure ja väikese ekraani trikki, kuid sinna pole ilmselt midagi parata. Õnneks toimetab B nupp ekraanide vahetuse meeldivalt kiirelt.

Loomulikult ei tasu Game Boy versioonilt oodata DS'i ekraanil simuleeritud varje või ülimat sarnasust originaalile, kuid Super Game Boy abiga saab raamina teleriekraanile manatud täissuuruses Game & Watch mängu korpuse, mis näeb väga äge välja.

Kogu Nintendo DS Game & Watch Collection (2006) võib kokku võtta kui ühe väga meeldiva soetuse. Esiteks on see piisavalt haruldane. Kui leiad selle väga heas korras alla 20 dollari eest, siis vähegi kollektsionäärivaimu omades tasub mäng ära osta. Teiseks on tegu suurepärase Game & Watch klassikute elustamisprojektiga, millest paremat ei oskaks oodata.

Mulle meeldivad nostalgia mõttes need vanad elektronmängud, kuid metsik patareinälg ja olematu kontroll mängu häälte ning kusepausi üle muudab need pigem cool'iks riiulikaunistuseks. Nintendo on siinkohal saanud hakkama millegi väga ägedaga, pakkudes ühe korraga nii metsikut autentsusefiilingut kui ka kaasaegset rõõmu mängimisest.

Ristpistes retromaatriks ehk eestimaine DS Lite vutlar

Nintendo DS Lite'i pole just lihtne sõrmejägede eest kaitsta. Selle valget, musta või mis iganes värvi pind hägustub kasutamise käigus kiirelt. Armsat mängukonsooli ei aita pikalt puhtana hoida ka higise T-särgi saba. Tuttav probleem, eks? Lahendus on lihtne, leia enda konsoolile vutlar.



Vutlari leiab aga siitsamast Maarjamaa voortelt. Nimelt on üks nobedasõrmeline neiu võtnud nõuks appi rutata kõigile töntside rasvaste näppudega poistele. Selle tüdruku Etsy Taevas on täis erinevaid heegeldatud tõmblukkudega kotikesi, mis mõeldud just DS Lite jaoks.



Need on fantastilised, ilusad ja praktilised. Iga retrosõbra ja kaasaegse mänguri unistus. Koti üht poolt kaunistab Nintendo teemaline tikand ning teisel poolel on ülilahe tasku mitme DS'i mängu hoidmiseks.



Mis kõige tähtsam, sellise koti regulaarne kasutamine hoiab konsooli puhtana. Oi aeg, see on täiesti Eesti käsitöö.



Kotti sobib ideaalselt ka Game Boy Color. Tõeline backward compatibility!

Game Boy Light

Sain endale siis sellise konsooli nagu Game Boy Light. Kui te veel ei tea, millega tegu, minge youtube.com otsige vastav video ning nautige kadestavaid kommentaare video tegija suunas. See on konsool, mis on RARE ja mida kõik endale tahavad. Täpsemalt küll üles haibitult haruldane, sest tegelikult on see eBay kaudu soovijale vabalt saadaval. Kasutatud ekspemplaride hinnad kõiguvad $45 ja $75 vahel ja sealt edasi. Mina sain enda oma $43 eest. Välimus on sellel kah muidugi vastav. Ekraan on küll pea kriipimata, kuid hõbedane kiht on korpusel üsna kannatada saanud. Light'i värvivalikus on ka kuldne versioon, mis on pisut kenam, sest iga värv on kenam kui see, mida odavaltel telekatel ja DVD-mängijatel kasutatakse. Kohati kulunud odav hõbedane värvikiht aga ei takista ennast tundmast cool'i Game Boy Light'i omanikuna.

Light'i teeb haruldaseks asjaolu, et seda said 1997. aastal osta ainult jaapanlased. Väidetavalt ei toodud ühtegi partiid U.S. turule ja loomulikult ka mitte Euroopa maadesse. Põhjusi ei tea, aga ehk valmistuti järgmise aastalõpu uue generatsiooni Game Boy massturustamiseks.

Miks Light hea ja ihaldatud on? Loomulikult sisaldub vastus juba konsooli nimes. See oli esimene ja järgnenud kuue aasta jooksul ainus ametlik Game Boy, mida ilma igasuguste lollide lisavidinateta hämaras ja pimedas mängida sai. Konsool on rohelise taustvalgusega, mis on väga sarnane Palm Vx seeria pihuarvutile. GBA SP ja NDS stiilis taskulambina seda just kasutada ei saa, kuid mängimiseks sobib roheline kuma väga hästi. Patareide säästmiseks saab valguse ka välja lülitada, sest lüliti on kolmeastmeline OFF...ON/LIGHT.

Ekslikult väidetakse, et Light on peaaegu samade mõõtmetega nagu Game Boy Pocket (1996). Ekraan on tõesti sarnane ja sama suur, kuid konsool ise on napilt suurem kui Game Boy Color (1998). Pocket on aga tunduvalt väiksem kui Color. Pocket on äärmiselt armsa välimusega konsool, eriti need versioonid, mis pole hõbedased. Segaduse põhjustajaks võib olla asjaolu, et suuruse hindajad teevad seda piltide põhjal, millel torkab silma just konsoolide sarnane disain ning suuruste vahet peetakse ehk optiliseks petteks.

Light kasutab erinevalt Pocket'st (2xAAA) ja samaselt Color'le kaht AA patareid. Mulle meeldivad AA'd, neid leiab kõikjalt, näiteks Wiimote'st. Patarei täituvuse näitamiseks on ka sellel konsoolil täiesti kasutu punane LED, mis tuhmub alles koos pildi kadumisega. Millegi pärast mõjub ergas punane majakas rohelise taustavalguse juures eriti imelikult. Teiste konsoolide puhul see nagu ei sega. Näkku ergavast LEDist ei suudetud veel loobuda ka Color'i juures. Pocket'i tootmise alguses üritati, aga ju siis ebaõnnestunult.

Miks ma Light'i mängimiseks ei kasuta? See on minu käte jaoks Game Boy sarja kõige ebamugavam konsool. Disain on suhteliselt rohmakas ning kuna Light on Pocket'i suurem vend, siis puudub esimesele originaalsele Game Boy'le omane mõnus pehmus. Siinkohal mainin, et vanade mängude mängimiseks on üllatuslikult parim Color. Loomulikult juhul, kui ruumis piisavlat valgust on. Disain on perfektne ning pildikvailiteet vanade hallide GB mängude jaoks parim. Ka ei sobi minu maitsele paljukiidetud Pocket'i ja Light'i ekraani kvaliteet. 

Kes teab ehk on asi selles, et kasvasin üles esimese Game Boy laimirohelisega. Igatahes, kui päris vana tunda tahan, kasutan pigem esimest konsooli ning Light'i coolness'i abil jahutan lihtsalt mängimisest tulitavaid käsi.