Veel roboteid - plekist, puust ja traadist

Minu robotite ja ühtlasi Tin Can Toy kollektsioon, millest kirjutasin ühes varasemas postituses, on veidi täienenud. Seekord siis kolme täiesti erineva robotiga, kes erinevad nii stiililt kui ka materjali poolest.

Soovitan pöörata tähelepanu karbile. See viib meid ajas edasi - 50ndatesse.

Vanim neist on Spinney. Kui õigesti mäletan, ostsin selle Barcelona lähedalt Girona lennujaamast ühest gadget-pudi-padi poest. Spinney kuulub Kikkerland'i täiesti kasutute üleskeeratavate robotite seeriasse, mis tegelevad roomamise, karglemise ja sädemete pildumisega. Reeglina on nad närvilised ja kohmakad.

Spinney in da .cub

Spinney on väga armas punase võtmega robot, kelle eesmärgiks on enda raskeima komponendi - peaga, üks korralik headbangle maha panna. Seda muidugi juhul, kui keegi ta üles keerab.

Spinney, Sparklz'i sõber

Raske Metal ja puit on ammustest aegadest koos käinud. Lisaks Metsatöllule tõestab seda ka kumminööridest ja puuklotsidest koosnev metsikult armas SCIE NCE MUS EUM robot. See äärmiselt painduv ilma ühegi naelata ehitatud robot on iga penni oma kolmest naelast väärt.

London Science Museum'ist ostetud meenerobot rokib

Mulle meeldivad 50ndate robotid. Kui ülaltoodud täisnurkne robot oli iga 80ndate tattnoka joonistusploki kohustuslik materjal (mina joonistasin kõrvadeks tavaliselt pasunad), siis eelmise sajandi keskpaiga robotid olid coolilt väärikad ja voolujoonelised. Neist õhkub salapära ja veidrat samurailikkust, mis sisendab, et kui selline sulle Marsil vastu tuleb, siis sa ei lähe temaga tüli norima.

Andke mulle planeet!
... ja kirjutuslaud, millel seista!

See Mechanical Planet Robot ehk korporatiivse koodnimega MS 430 kannab seerianumbrit 11358 ja on ühtlasi not so rare 14£ collectible, kelle tõstsin samuti Londoni tehnikamuuseumi poes ostukorvi. Äge muuseum, parim pood. Sinna jäi maha üks metsikult lahe suur 40 naelane robot, aga kahjuks minu "ära kurat osta reisil poolt maailma kokku" närv hakkas liialt tõmblema. Andsin alla. Jätsin isegi ostmata (miks ometi?) üleskeeratava plastikust kitšroboti, mis mitte kunagi ei sõida lauaservalt alla.

Family Matters! (parim neegrite family sitcom eales)

MS 430 on hoolimata repro olemisest tõsine tegija. Jaapani heiroglüüfidega karp ja samurailik larf (ma ei tea, miks see võre samastub mulle Jaapani sõdalase kiivriga, võib-olla on asi hoopis peakujus) vihjavad, et tegu on selle maa loominguga. Mis põhiline, see üleskeeratav robot pillub ka sädemeid, mis paistavad läbi punase plastikkile.

Robot MS 430 on üks kümnetuhandetest 50ndate plekkroboti replikatest. Minu jaoks on see koopia sama lahe kui võiks olla originaal. Kirjutasin juba kord, et tegu on käsitöölise masstoodanguga, mis tasahilju tõi Jaapani sõjajärgsest Oh! Made in Japan! staatusest Wow! Made in Japan! kuulsusesse.

Rääkides Jaapanist, ei ole vist väga asine lugeda 80ndate teise poole Nõukogude Eestit eriliseks võrdluskohaks, aga mäletan selgesti Põlva Keskkooli 1. või 2. klassi sündmust, kus mul olid koolis kaasas Austraalia tädi poolt saadetud valge pärlmutter-plastikpeaga käärid. See oli midagi erilist, sest valdav käär oli tol ajal logisev ja kooruva rohelise emailiga. Üks klassikaaslane ei uskunud, et Sainless Steel'i pressitud relieef Made in Japan on päris ja arvas, et ma olen selle ise kirjutanud. Selline maagia oli Jaapanil, sest kõigil ägedatel asjadel, mis inimeste kätte sattusid, oli kirjas Made in Japan. Tollal olid isegi värvilised plastmassist keedumuna taldrikud ägedad.

MC 430

MC 403 peegeldab 50ndate arusaama robotitest. Enamik neist käivad Marsil, koguvad anorgaanilisi aineid ja tulistavad kõiki võõraid. Vahest hulluks minnes ka omasid. Eelmise sajandi keskpaiga robotid pidid tingimata olema suured ja kohmakad ning käima jalgadel (mis tuletab mulle algklassides loetud 70ndate noorteajakirjast Pioneer leitud Sammuva Ekskavaatori tulevikukirjelduse, ... mis ongi päriselt olemas!)

50ndate roboti käteks on tangide taolised kohmakad haarmed, miks see tol ajal nii pidi olema, ei tea, (aga selle võrra coolim paistis ka tänini moodne Short Circuit'i Number 5), võib-olla saadi käte konstrueerimisel inspiratsiooni Glove Box'idest.

Kui nüüd rohkem Jaapanist mõjutatud Ameerika pop-kultuuri süüvida, siis oli sellisel roboti tüübil olemas üks väga kuulus suguvend nimega Robby The Robot. See 50ndate keskel filmitööstust teenima mõeldud robot on lisaks kõigele teinud loetud sekundid kaasa paaris vanas Twilight Zone osas.

Robby in Service Mode

Õnneks vahet pole, kas vaadata ägedat mänguasja oma laual, või on näha elusuuruses metallmonstrumit inimeste maailmas tegutsemas, mõlemad pakuvad positiivse elamuse ja äratundmisrõõmu.

Üks LEGO, natuke roboteid ja muud tin can toy kraami

Mõtlesin, et näitan lihtsalt ägedaid asju. Alltoodu on tegelikult üsna ammusest ajast olemas olnud, kuid siiski käesoleva milleeniumi kraam. Retropeldikuga seob neid aga korralik retrohõng.

LEGO, üllataval kombel minu esimene, on puhas retro. Ükskõik, mida LEGO ka ei toodaks, ka kõige futuristlikum komplekt on õnneks või kahjuks retro. Juba futu ise on üks paras retrosõna. See Ninja on aga armas kingitus sõpradelt. Ninja! Ülejäänu, mis edasi tuleb on harilik awesome tin can toy replica.

Kes ei tea, mis on üks Tin Can Toy ja miks see nii äge on, siis lühidalt. 50ndatel, kui Jaapani majanduses valitses olukord, mis vast kuidagi meenutab praegust suurlinnavälist Hiinat ehk siis tööjõud oli metsikult odav, toimus suur osa maailma masstootmisest just nimelt Jaapanis. See kõik oli väga ammu, kui Nintendo oli juba üle 60 aasta vana ja Sony Corporation tegi alles esimesi põlvenõkse, et kunagi kauges tulevikus esimesele üks korralik laks vasta mune anda. Niisiis, dekaad enne kuldseid kuuekümnendaid oli plekist Jaapani mänguasjade hiilgeaeg. Vististi ka aeg, kus Jaapani majandus kinnitas tasapisi kanna USA ja Euroopa inimeste südame külge. Tin Can Toy valik ja tiraažid olid läbi aegade tohutud. Taolisi erinevaid roboteid saab kokku lugeda sadade sadade kaupa, ulatudes julgelt üle kümne tuhande.

Järgmised robotid pärinevad aastast 2008. Roomas Piazza Nuoval sattusin ühte imetoredasse mänguasjapoodi ja kulutasin paarkümment eurot robotitele. Fantastiliseks tegi poe selle vanamehest müüja. Kes on lugenud Pinocciot, teab ise, milline üks Pappa Carlo välja võiks näha. See onu mitte ainult ei müünud, ei kaugeltki mitte, ta elas selles poes ja nende asjadega. Metsikult äge viis vanaduspõlve veeta. Kahjuks olin liiga hämmeldunud, et paluda luba tema pildistamiseks.

Tegin teise pildi veel. Kui te nüüd mõtlete, miks paraboolantenniga robot trummi mängib, siis ma ei oska vastata. Äkki on ta mõeldud kusagil sügaval Aafrika džunglis kohalikele hõimudele satelliittelevisiooni uudiseid bongode kaudu edastama. Midagi telegraafi ja morse moodi eks. Aga seda siis ikka läbi tõsise kosmoseteema, nagu kombeks.

Selle parempoolse plastikroboti ostin samast poest. Kui ülaltoodud robotid on reprod, mis tegelikult pole mõeldud tattidele mängimiseks, siis see on. Edasi tatsudes jõnksutab tegelane mõnusalt oma pead.

Vasakpoolne monster on Sparklz, collectible item Kopenhageni lennujaamast. Vanemad ostsid ja kinkisid, sest leidsid, et see on ainus mõistlik asi, mis mul veel puudu on. Sparklz on äge, sest üleskeerates sõidab see ringi ja pillub sädemeid.

Alltoodud karusselli ostsin ma ühest kõige ebarharilikumast kohast, kust üldse mänguasju osta. Santorini saar Kreekas on tuhandeid aastaid tagasi toimunud vulkaanipurskes allesjäänud imekaunis saarenukk, mida peetakse Atlantise servaks ja mis on niivõrd eluks kõlbmatu, et sinna tuleb laevadega isegi joogivett toimetada, muust söögist rääkimata. Ka sitt toimetatakse sealt minema laevadega, väidetavalt. Pärast persepühkimist pidi paberi prügikasti panema ja ainus viis, kuidas seda jama läbielamist vähendada, oli vähem peldikus käia. No toilet gaming for Retropeldik. Küll aga olid seal fantastiliselt kallid poed vajalike asjadega. Nii ma siis lahkusingi Final Fantasy IV Advance ja veel kahe plekkmänguasjaga, mis paistavad ka juuresolevatelt piltidelt.

Nagu näete, siis karussell (tore eestikeelne sõna, mis ei pärine eesti keelest), on täiesti töövõimeline. Võtab sisse tuurid, mida ise vaevu taluda suudab. Veelgi toredam on see Bugatti, mis muide samuti töötab. Kõik need replikad töötavad, mööndustega. Toimivad, aga tattidele lammutamiseks ma neid ei annaks.