Kasvuhooned ja mutukad ehk Game & Watch Collection - Osa 4

Ajal, kui kasvuhooned minu elus veel eksisteerisid, ei üritanud mind keegi seal tööle panna. Pigem vastupidi. Kasvuhoone oli keelatud paik. Koht, mida tohtis vaid kaugelt eemalt veidi piiluda. Harvadel juhtudel sai nina vastu läbipaistmatut poriudust klaasi lömmi suruda, kuid uksest sisenemine oli välistatud.

Ka suured inimesed ei paistnud kasvuhoones viibimist nautivat. Kiirelt sisse, uks kinni, kiirelt välja, värisevas käes kolm-neli punetavat tomatit või paar kurki. "Mis seal sees veel on!?" küsimusele vastati tüüpiliselt, et sa ei taha teada. Parematel päevadel poetati vasturääkivat infot kotionude, kollide ja verise käe kohta.

Aastad möödusid, kasvuhooned kadusid, ja ühes sellega ka võimalus ise kotionudelt tomateid virutada. Tagantjärele eriti ei kahetse kah, igasugune söödava roheluse päästmisega seonduv töö oli mulle eriliselt vastukarva.

Töö kasvuhoones on raske. Seal on kaks korrust, redel ja mürgiprits, mida pead üsna ohtralt kasutama. Ülemisel korrusel tegutsevad aplad ussikesed, kes tahavad sinu lilled kinni pista ja alumisel korrusel sihikindlad ämblikud.

Sinu eesmärk on neid ussikesi ja ämblikuid tõrjuda ja mürgitada. Kusjuures, mida napimalt mürgitad, seda rohkem punkte saad. Ülakorruse ussid kaovad kohe vilkudes minema, kuid ämblikud on kõvemast puust. Kui sa neid just otse lille hammustamast ei taba, tõmbuvad nad lihtsalt veidi tagasi, kinkides sulle vaid ühe punkti.

Originaalset Nintendo Game & Watch Green House (1982) pole mul kunagi õnnestunud käes hoida, kuid õnneks on Green House ühtlasi ka Game & Watch Collection'i kolmas ja viimane mäng. Ja eelmisele kahele kogemusele tuginedes võib päris kindel olla, et taaskord annab see Nintendo DS'i port ülimalt tõetruu mänguelamuse.

Mõned peavad Green House paremaks kui Donkey Kong ja Oil Panic, mis on isegi mõistetav. Oil Panic'us oled sa sõltuv õlitilga kukkumise hetkest ning liigud vaid horisontaalsuunas. Donkey Kong'is avaneb sulle küll metsik tellingutander, kuid veerev tünnirodu ja ringikõlkuvad paneelid võivad su pikkadeks sekunditeks ohutusse hüppamistsooni kinni jätta.

Green House's seevastu oled sa aga omaenese aja ja ruumi peremees. Võid valida strateegia, mida just sina kasutada tahad. Riskid ja teed napikaid, kui meeldib või oled punktide kogumises konservatiivne ja ellimineerid ohu kohe, kui see lagedale ilmub. Ainuke, mida teadma pead, on, et kolmas näritud lill tähendab kaotust.

Green House ilmus ka Game & Watch Gallery 3 (1999) Game Boy kollektsioonis. Ja seekord on mäng väga hästi mängitav. Donkey Kong'is ebaõnnestunud liikumine on parandatud ning mürgipritsimees saab mööda kasvuhoonet ringi lasta just nii kiiresti kui soovib. Taaskord on kasutatud suure ja väikese ekraani trikki, kuid sinna pole ilmselt midagi parata. Õnneks toimetab B nupp ekraanide vahetuse meeldivalt kiirelt.

Loomulikult ei tasu Game Boy versioonilt oodata DS'i ekraanil simuleeritud varje või ülimat sarnasust originaalile, kuid Super Game Boy abiga saab raamina teleriekraanile manatud täissuuruses Game & Watch mängu korpuse, mis näeb väga äge välja.

Kogu Nintendo DS Game & Watch Collection (2006) võib kokku võtta kui ühe väga meeldiva soetuse. Esiteks on see piisavalt haruldane. Kui leiad selle väga heas korras alla 20 dollari eest, siis vähegi kollektsionäärivaimu omades tasub mäng ära osta. Teiseks on tegu suurepärase Game & Watch klassikute elustamisprojektiga, millest paremat ei oskaks oodata.

Mulle meeldivad nostalgia mõttes need vanad elektronmängud, kuid metsik patareinälg ja olematu kontroll mängu häälte ning kusepausi üle muudab need pigem cool'iks riiulikaunistuseks. Nintendo on siinkohal saanud hakkama millegi väga ägedaga, pakkudes ühe korraga nii metsikut autentsusefiilingut kui ka kaasaegset rõõmu mängimisest.

Donkey Kong'i tõus, langus ja tagasitulek ehk Game & Watch Collection - Osa 3

Oranž kahe ekraaniga Donkey Kong elektronmäng oli tase. Elektronmängude elektronmäng. Kõigi mängude isa. One mäng to rule them all ja nii edasi.

Ühesõnaga, Game & Watch Donkey Kong (1982) oli midagi sellist, mille eest olid paljud nõus kõik oma käesolevad ja tulevased mänguasjad loovutama. Need poolpehmed pleekinud-rohelised plastikrongid ja muu taoline kraam polnud nagunii midagi väärt. Lootus lähitulevikuks oli aga heal juhul kooruva niklikihiga mudelautole, mis isegi parima tahtmise juures Tšaika't ei meenutanud.

Donkey Kong'i eristas teistest 80ndate keskel tuntud mängudest meeletu action. Tol ajal oli Jumpman'iga ringi-chillimise feeling vägev. Super Mario Bros.'i polnud keegi veel näinud ning elamus oli võrreldamatu. Teine reaalsus, fantastika või midagi muud taolist.



Noh, G&W DK on mul siiani saamata ja eks see kohati pisut piinlik lugu ole. Donkeykongless donkikongiaustaja. Vahepeal tundus, et tühja kohta minu hinges tahetakse kõrgemalt tasandilt ikkagi täita, kuid välja kukkus see küll täiesti vastupidi. Nimelt sain ma ühel kenal pärastlõunal Game & Watch Gallery 2 (1998) omanikuks.

Nimetatud musta värvi classic Game Boy compatible Game Boy Color'i mäng on üks paljudest, mis töötab nii GB kui ka GBC konsoolides. Äärmiselt osav trikk Nintendo'lt, kuidas panna inimesi nii muuseas mustvalgelt platvormilt värvilisele üle kolima. Fantastiline idee, mis vist tänapäeval kuidagi võimalik poleks..., et PlayStation 2 omanik mängib PlayStation 3 mängu... eiei. See oli too aeg omade ägeduste ja varjukülgedega. Arvestada tuleb, et sellise mõnusa arenguga kaasnes metsik shovelware levik. Värvide tulekuga Game Boy'le algas Mary-Kate and Ashley Olsen'i mängude esimene laine.

Game & Watch Gallery 2

Game Boy Color on erinevalt klassikalisest väga raske teema. Seal on kõvasti head kraami, kuid selle leidmiseks peab tihkest saastast läbi ujuma. Kuna see saast on tüütult veniv ja ebameeldivalt värviline, ei taha ma sinna kuigi tihti aardejahile sukelduda.

Game & Watch Gallery 2 on aga silmatorkav pärl ning selle püüdmine pole väga keeruline. Ja pole vähetähtis, et just see galerii sisaldab vana head Donkey Kong'i. Kuulsat koopiat elektronmängust, mida kõik maailma tatid endale nii väga ihaldasid.

Pettumus saabus peagi. See konkreetne Donkey Kong nägi küll väga sarnane välja ja puha. Väike probleem, mis tulenes kahe ekraani ühele surumisest tekkinud moonutusest ei häirinud üldse eriti, sest ülemise ja alumise ekraani proportsioone sai ümber lülitada, kuid... Suur mure saabus hoopis mängu enesega.

Kuidas on võimalik, et selline, kunagi nii mõnusalt mängitav mäng suudetakse 16 aastat hiljem moodsa elektroonika peal ära rikkuda? Damn cheating! Vana Donkey Kong oli aus. Teda ei huvitanud, kui kiirelt sa parasjagu mööda tellinguid üles joosta kavatsed. Tema huvi oli vaid sulle tünnidega pähe virutada, sinu tsikki vangis hoida ning halva õnne korral mõned kümned korrad lõugapidi vastu metall-latti lennata.

Uus, Game Boy Gallery 2 versioon aga petab mängijat nii, et vähe pole. Viivitused korduvate nupuvajutuste vahel muudavad igasuguse mängunaudingu olematuks. Mida iganes nad mõtlesid või ei mõelnud. Minul tekkis igatahes kuri kahtlus, et minu enda mäluga on midagi viltu. Õnneks, aastad hiljem saabus tõehetk, otse Jaapanist Game & Watch Collection'i näol.

Nintendo DS'ile on välja lastud väga äge Game & Watch kogumik, mida on võimatu kuskilt poest osta, sest just see mäng on mõeldud väljavalitutele. Ja just see kogumik sisaldab Donkey Kong'i elektronmängu koopiat. See on jälle see sama vana hea supercool ja üliarmastatud Donkey Kong. Kõik on sama, värvid, helid, äratuskell!

Eriliselt ägedalt on ära kasutatud DS'i ekraanide värvivarjundite muutust nurga alt vaadates, millega paljastatakse seesama nostalgiline LCD-ekraani sprite'de varjundimäng, mis elektronmängudele nii omane oli. Meeletu läbimõeldus.

Jumpman on taas kiire ja osav, liigub edasi ja tagasi just sellise tempoga, nagu parasjagu vaja. Nüüd on selge, pole kahtlustki, et Casino Royale free running scene pärineb just sellest vanast Donkey Kong'ist, mitte Game Boy remake'st. GB Gallery 2 tegijate poolest oleks võinud kogu see action olemata olla, neetud stop motion mehed.

Oil Panic ja erinevad versioonid ehk Game & Watch Collection - Osa 2

Veidi purustatud olekus Oil Panic (1982) leidis oma koha minu mängusõbralikus kodus juba mõnda aega tagasi. Selle alumiiniumist katteplaadita pealdis paljastab koleda liimipleki ja mäng ise haiseb imalalt vana elektroonika järgi ning tundub, et kunagi on keegi mängu kella väga väriseva naaskliga õigeks seadnud. Siiski, hoolimata iluvigadest töötab mäng suurepäraselt ja selle tänane patareide tarbimise võimekus paneb imestama, kuskohast omal ajal kõik need LR44'd välja võeti.

Mäng on fantastiline. Sina oled väga täbaras olukorras, tõenäoliselt bensiinijaama juhataja, kelle käest läinud kontroll õlitoru üle, mis jookseb üle sinu tankla kohal paikneva köögi pliidi. Nagu paanilistes olukordades ikka, tilgub õli koguni kolmest kohast täpselt tulel olevate pannide peale ning sinul ei jää muud üle, kui oma kolm tilka mahutava ämbriga see igavesti lekkiv õli kinni püüda.

Alumise korruse terrassil töllerdab ringi sinu suurema vaadiga kaaslane, kellele saab siis ühelt või teiselt poolt oma ämbrit tühjendada. Kui juhtud valel hetkel valama, kallad üle tanklas seisva härra või tütarlapse, kes koledal kombel vihaseks saavad, kuid peagi rahunenult paigale jäävad.

Mängu omapära on, et kui tavaliselt on mängijal kolm elu, siis siin on neid võimalik hea kombineerimise peale viieni venitada. Täitsa vabalt võib pärast kaks korda õli tulle kukutamist veel kaks korda all passijad üle valada ja midagi hullu ei juhtu.

Originaalse Oil Panic'u kolmekihiline ekraan on armsalt ajatu. Eikunagi tuhmuvalt tuhmid värvid ja mustad LCD mehikesed mõjuvad nii nagu peavad, ka 28 aastat hiljem. 7 aastat palehigis orjapõlve, mida ma selle mängu saamise eest endist omanikku teenima pean, on vaid väike veerand saadu eest.

Ökonomistidele, kes hindasid portatiivsust või oma vana Game & Watch'i ammu maha olid müünud, lasti Oil Panic välja Game Boy Game & Watch Gallery (1997) kogumikul. Üllatav on, et kuidagi on suudetud kaks ekraani ühele sama suurele mahutada ja kõik on veel üsna mängitav. Kadunud on küll mõnus nostalgiapuudutus, kuid mäng ise on täies mahus olemas, nii palju, kui sinna ekraanile neid neljas toonis piksleid parasjagu mahub.

Hiljuti saabus mulle Jaapanist Game & Watch Collection (2006). See on Nintendo DS mäng, mida peale eBay kuskilt osta ei saa, sest vaid Club Nintendo on koht, mis müüb seda õigel ajal õiges kohas elavate õige arvu tähekeste omanikele.

Game & Watch Collection on väga lahe kogumik, mis sisaldab just nimelt seda sama vana head Oil Panic'ut. Täpselt selliselt, nagu paljud seda mäletavad ja mina võrrelda saan. Nintendo DS'i ekraanid on küll veidi suuremad ja laiemad kui originaalsel mängul, aga selle võrra mahub sinna tükike vana korpust.

See, kuidas Game & Watch Collection'i peal on suudetud originaalset mängu järgi teha, paneb lausa ahhetama. OK, seda kolmekihilise tuhmi kile efekti pole nad suutnud korrata, kuid LCD matriitsil olevad kujutiste varjud on väga ägedad. Neid näeb eri nurkade alt erineva tugevusega ja üleüldse annab kogu see DS'i versioon originaali mõõdu välja rohkem kui kunagi arvata oleks osanud.

Uued tuuled minevikus, Club Nintendo ja tähekeste kogumine ehk Game & Watch Collection - Osa 1

"Näita, mis sul taskus on, mees!" Nõnda kõlas tüüpiline küsimus võõrale näole 80ndate lõpuveerandi väikelinnas Antsla, mida pealinna lapsed korra kolme sajandi jooksul külastasid. Juba kuid oli levinud kõlakas, et kusagil seal, kuhu vähesed satuvad ning kust harva naasetakse, on olemas kahe ekraaniga elektronmängud.

Kuskohast täpselt need kuuldused alguse said, keegi ei teadnud. Kelle iganes ema oli käinud Budapestis või isa Varssavis ja koos donaldi ja turbonätsuga need uudised kaasa toonud, jäigi saladuseks. Kuulujutud aga vohasid ning nälg veidra aparaadi vastu aina kasvas.

Need, kes seni olid nautinud oma parimat trumpi suvalises sõpruses, pidid nüüd kahvatuma. Üks ekraan ei lugenud enam midagi. See oli nüüdsest igav fun, sest kusagil oli olemas midagi topelt ägedamat. Vahepeal põlu all olnud suitsupakkujad võeti taas kampa ja mõneks ajaks lõpetati neile peksa tegemine, sest mingil müstilisel kombel teadsid just nemad kõige rohkem jutustada vapustavast kahe ekraaniga Game & Watch elektronmängust.

Topelt ekraan! D-pad! Igas suunas liikumine! Muutuv mängurežiim! Hüppa nagu päris elus! Need olid ühed paljudest maagiliselt mõjuvatest märksõnadest, mis pikalt pikalt kõigi väikeste poiste päevastes unenägudes ringi kajasid. Igaüks tahtis endale kahe ekraaniga Nintendo elektronmängu! Viimne kui mees unistas sellest.

Ja siin see on! Lõpuks kohal! Otse Jaapanist! Game & Watch fucking Collection for Nintendo DS. Mäng, mida ei saa osta ühestki päris maailma poest. Mäng, mille saamiseks pead sa elama UK's või selle sõpruskonnas, Austraalias või USA's. No ja loomulikult Jaapanis. Kuid ka sellest ei piisa, sest ainult Club Nintendo sekti liikmed, kelleks minagi pahaaimamatult sattunud olen, saavad selle õnne osaks. Ka see pole veel kõik, sest osta sa seda mängu ikkagi ei saa.

Nagu Nintendo maailmas tavaks, käib kogu CN arveldus tähtekeste alusel. Tähti 5000 on, palun? Ei ole? GFY! Ja otse loomulikult ei ole ühelgi eestlasest CN liikmel 5000 tähte. Ei saagi olla, sest neid saab üksikute Nintendo mängude karpides leiduvate PIN koodide eest!

Ostsid Zelda mängu USA'st ja tahad Nintendo Europe's oma PIN'i registreerida? GFY! Ostsid mängu, mis polegi Zelda? GFY! Ostsid Zelda Rootsist? GFY!

Iga teadlik CN liige ostab oma mängud alati UK'st. Loodab, et ekspordiks mõeldud 1st party mängud ikka sisaldavad PIN'i ja registreerib oma ausalt teenitud 200 tähte ning jääb ootama ülejäänut 24 koode sisaldavat mängu, mida tõenäoliselt olemaski pole.

Seetõttu ostsingi oma Game & fucking Watch Collection'i otse Jaapanist. See on not so rare collectible, näeb cool välja ja on ühtlasi not so expensive!

Ristpistes retromaatriks ehk eestimaine DS Lite vutlar

Nintendo DS Lite'i pole just lihtne sõrmejägede eest kaitsta. Selle valget, musta või mis iganes värvi pind hägustub kasutamise käigus kiirelt. Armsat mängukonsooli ei aita pikalt puhtana hoida ka higise T-särgi saba. Tuttav probleem, eks? Lahendus on lihtne, leia enda konsoolile vutlar.



Vutlari leiab aga siitsamast Maarjamaa voortelt. Nimelt on üks nobedasõrmeline neiu võtnud nõuks appi rutata kõigile töntside rasvaste näppudega poistele. Selle tüdruku Etsy Taevas on täis erinevaid heegeldatud tõmblukkudega kotikesi, mis mõeldud just DS Lite jaoks.



Need on fantastilised, ilusad ja praktilised. Iga retrosõbra ja kaasaegse mänguri unistus. Koti üht poolt kaunistab Nintendo teemaline tikand ning teisel poolel on ülilahe tasku mitme DS'i mängu hoidmiseks.



Mis kõige tähtsam, sellise koti regulaarne kasutamine hoiab konsooli puhtana. Oi aeg, see on täiesti Eesti käsitöö.



Kotti sobib ideaalselt ka Game Boy Color. Tõeline backward compatibility!

Super Smash Bros. Brawl ja veidi Nintendo õnnemängudest

Super Smash Bros. Brawl (2008) on kauaoodatud kolmas osa Smash Bros. seeriast. Esimene osa ilmus 1999. konsoolil Nintendo 64, selle järg Super Smash Bros. Melee (2001) oli aga Game Cube bestsellerite hulgas.

Kogu Smash Bros. seeriat iseloomustab ja eristab teistest võitlusmängudest reegel, et võidab mängija, kes viimasena areenile jääb. Elunäidiku asemel on kasutusel vigastatuse protsent. Mida kõrgem see on, seda kaugemale löögi saanud mängutegelane lendab. KO jaoks peab aga vastase üle serva lennutama, mis tähendab, et ka täiesti vigastamata tegelane võib ühe hetkega matši kaotada.



Käesoleva mängu peamiseks uuenduseks on edasiarendatud ühemängija seiklusmängu osa, mis varasemates osades on tagasihoidlik olnud. Ja otse loomulikult on mängule lisatud online võimalus.

Seiklusmäng Adventure Mode: The Subspace Emissary on üsna äge. Ka seda saab mängida kahekesi, nagu võitlus- ja actionmängude puhul tavaks. Tegu on klassikalist platvormerit meenutava mänguga, mida ilustavad korralikud videoklipid. Mängus on tegelased ette antud ning need vahetuvad pea iga taseme järel. Mängu käigus saadud kleebiste abil saab oma tiimiga ühinenud tegelaste omadusi arendada. Süsteem on üsna keeruline. Kõigi 700 kleebisega majandamiseks on pühendatud tervelt 20 lehekülge 208-st raamatus Super Smash Bros. Brawl Official Game Guide Premiere Edition.

Super Smash Bros. Brawl mängu Classic Mode sisaldab 12 erinevat võitlusvälja ja 2 Target Smash taset. Classic Mode läbitakse algusest lõpuni kindla valitud tegelasega. Tasemed on erineva raskusastmega. Näiteks võib mõni tase lõppeda juba sekund pärast algust, kui loll vastane otsustab ise üle ääre alla hüpata. Samas tuleb ette ka pikaks venivaid kaklussessioone, mis ei taha kuidagi lõppeda.

Online's, kui sa ei viitsi kakelda ei sõprade ega võõrastega, on sul alati võimalus kasutada oma mängus teenitud münte totalisaatoril. Iga natukese aja tagant saab panna panuse tegelasele online matšis ning vaadata, kuidas ta haledalt peksa saab ning kogu sinu panustatud summa tuulde lennutab.

Super Smash Bros. Brawl totalisaator meenutab, et Nintendo on läbi ajaloo olnud väga õnnemänge soosiv. Näiteks Game Boy mängus Super Mario Land (1989) sai iga taseme lõpus proovida õnne elude ja Power-Up'de peale.



Super Mario Land 2: 6 Golden Coins (1992) sisaldas juba konkreetset kasiinot, kus oma suure vaevaga korjatud münte elude saamiseks ohverdatud sai.




Ka Nintendo DS mäng New Super Mario Bros. (2006) ei ole õnnemängudest puutumata. Picture Poker on ikka väga sõltuvust tekitav.