pühapäev, 21. detsember 2008

reede, 12. detsember 2008

Last Action Hero - 3 minute opinion

Natuke kodukootud retrovideokunsti ehk Last Action Hero esimesel GameBoy'l.



Mäng pärineb 1992. aastast ning väljastati arvatavasti filmiga samal ajal. Tüüpiliselt filmide põhjal tehtud mängudele on ka LAH puhul tegu paraja läbikukkumisega. Mäng iseenesest ei olegi nii väga halb, pigem üllatavalt vaheldusrikas, kuid üsna lühike. 9 mõneminutise tasemega mängu on üritatud "pikemaks venitada" klassikaliselt tobedate võtetega nagu liiga lühike ajapiirang, palju takistusi ning tüütult rasked vastased.

Vastastega puhtalt kaklemisele või takistuste ületamisele keskendudes võib juhtuda, et taseme lõpus saab aeg lihtsalt otsa. Enamasti aga saad esimeste vastaste käest nii pikalt peksa, et isegi kui tervist napilt alles juhtub olema, saab ikkagi aeg otsa. Igasugune liikumine peale jooksmise on muudetud suhteliselt aeglaseks. Näiteks vastaselt pihta saamine võtab ära üle sekundi ning ka hüppamine on väga uimane. Kinoteatri tasemes tuleb oma löömisi aga väga hoolikalt ajastada (ka rusikalöök on aeglane, jalalöök on eriti aeglane ja veel lühema ulatusega), sest juba üle paari korra lõuga saades on üsna kindel, et napilt enne lõppu saab aeg otsa.

Niisis, mängu skoori viib alla puhas frustratsioon aeglase tagasikukkumise vaatamisest. Vastaseid ei saa vältida ning isegi nende puudutamine lennutab su kaugele eemale (action hero my ass). Mängisin mängu läbi puhta pettusega (Game Shark) ning isegi sellega tuli mõnes kohas pikemalt kakelda ning mõistatada, kuidas täpselt erinevates kohtades korjatud maagiliste kinopiletite eest saadud asju kasutada.

Last Action Hero review

Review here

reede, 28. november 2008

Mortal Kombat, Super Game Boy ja Castlevania

Mortal Kombat'i esimene mäng on tõeline saast. Kõik, mida ScrewAttack räägib, on tõsi. Minu arvates ei ole teine osa eriti palju parem. On küll mängitavam, aga mitte parem. Kolmas osa... ma tõenäoliselt vihkaksin seda seeriat, kui see baseeruks ainult GB'l. Mängu portijad ei saanud arvatavasti üldse aru, mida GB endast kujutab ning milles seisneb selle konsooli võlu. Fotorealismipeded



Super Game Boy teeb maagiat Kirby's Dream Land 2 abil. Super Game Boy aastast 1994 on fantastiline seade, mis võimaldab GB mängude mängimist suurel ekraanil. Tegu on riistvaralise Game Boy'ga. Edastab SNES'le pildi ja hääle ning mõnede mängude puhul kasutab ka SNES'i riistvara.


Castlevania Adventure on sutheliselt aeglane, suhteliselt odav ja laialt saadaval. Siiski täiesti mängitav klassika. Belmont's Revenge on väga hea mäng ning küllalt kallis. Castlevania Legends on aga lihtsalt ülehinnatud hea mäng, kuid pole sellist hinda väärt. Boxed versioon $250...?. Tõenäoliselt on harulduse põhjus selles, et USA väljalaskeaasta oli 1998. Ehk siis original Game Boy viimasel aastal. Mulle meeldib Belmont's Revenge kõige rohkem.

kolmapäev, 22. oktoober 2008

Game Boy Light

Sain endale siis sellise konsooli nagu Game Boy Light. Kui te veel ei tea, millega tegu, minge youtube.com otsige vastav video ning nautige kadestavaid kommentaare video tegija suunas. See on konsool, mis on RARE ja mida kõik endale tahavad. Täpsemalt küll üles haibitult haruldane, sest tegelikult on see eBay kaudu soovijale vabalt saadaval. Kasutatud ekspemplaride hinnad kõiguvad $45 ja $75 vahel ja sealt edasi. Mina sain enda oma $43 eest. Välimus on sellel kah muidugi vastav. Ekraan on küll pea kriipimata, kuid hõbedane kiht on korpusel üsna kannatada saanud. Light'i värvivalikus on ka kuldne versioon, mis on pisut kenam, sest iga värv on kenam kui see, mida odavaltel telekatel ja DVD-mängijatel kasutatakse. Kohati kulunud odav hõbedane värvikiht aga ei takista ennast tundmast cool'i Game Boy Light'i omanikuna.


Light'i teeb haruldaseks asjaolu, et seda said 1997. aastal osta ainult jaapanlased. Väidetavalt ei toodud ühtegi partiid U.S. turule ja loomulikult ka mitte Euroopa maadesse. Põhjusi ei tea, aga ehk valmistuti järgmise aastalõpu uue generatsiooni Game Boy massturustamiseks.

Miks Light hea ja ihaldatud on? Loomulikult sisaldub vastus juba konsooli nimes. See oli esimene ja järgnenud kuue aasta jooksul ainus ametlik Game Boy, mida ilma igasuguste lollide lisavidinateta hämaras ja pimedas mängida sai. Konsool on rohelise taustvalgusega, mis on väga sarnane Palm Vx seeria pihuarvutile. GBA SP ja NDS stiilis taskulambina seda just kasutada ei saa, kuid mängimiseks sobib roheline kuma väga hästi. Patareide säästmiseks saab valguse ka välja lülitada, sest lüliti on kolmeastmeline OFF...ON/LIGHT.


Ekslikult väidetakse, et Light on peaaegu samade mõõtmetega nagu Game Boy Pocket (1996). Ekraan on tõesti sarnane ja sama suur, kuid konsool ise on napilt suurem kui Game Boy Color (1998). Pocket on aga tunduvalt väiksem kui Color. Pocket on äärmiselt armsa välimusega konsool, eriti need versioonid, mis pole hõbedased. Segaduse põhjustajaks võib olla asjaolu, et suuruse hindajad teevad seda piltide põhjal, millel torkab silma just konsoolide sarnane disain ning suuruste vahet peetakse ehk optiliseks petteks.

Light kasutab erinevalt Pocket'st (2xAAA) ja samaselt Color'le kaht AA patareid. Mulle meeldivad AA'd, neid leiab kõikjalt, näiteks Wiimote'st. Patarei täituvuse näitamiseks on ka sellel konsoolil täiesti kasutu punane LED, mis tuhmub alles koos pildi kadumisega. Millegi pärast mõjub ergas punane majakas rohelise taustavalguse juures eriti imelikult. Teiste konsoolide puhul see nagu ei sega. Näkku ergavast LEDist ei suudetud veel loobuda ka Color'i juures. Pocket'i tootmise alguses üritati, aga ju siis ebaõnnestunult.

Miks ma Light'i mängimiseks ei kasuta? See on minu käte jaoks Game Boy sarja kõige ebamugavam konsool. Disain on suhteliselt rohmakas ning kuna Light on Pocket'i suurem vend, siis puudub esimesele originaalsele Game Boy'le omane mõnus pehmus. Siinkohal mainin, et vanade mängude mängimiseks on üllatuslikult parim Color. Loomulikult juhul, kui ruumis piisavlat valgust on. Disain on perfektne ning pildikvailiteet vanade hallide GB mängude jaoks parim. Ka ei sobi minu maitsele paljukiidetud Pocket'i ja Light'i ekraani kvaliteet. 

Kes teab ehk on asi selles, et kasvasin üles esimese Game Boy laimirohelisega. Igatahes, kui päris vana tunda tahan, kasutan pigem esimest konsooli ning Light'i coolness'i abil jahutan lihtsalt mängimisest tulitavaid käsi.

neljapäev, 9. oktoober 2008

Mario's Picross


Üks sõltuvust tekitavamaid puslemänge üldse - aastast 1995. Kes vähegi 5 minutiks süveneda viitsib ja mängu strateegia endale selgeks teeb, ei pane mängu enne lõpetamist käest. USA turul osutus see läbikukkumiseks ja Euroopa turg on Nintendole vist alati kolmandajärguline olnud. Igatahes Mario's Picross 2 GB'le ilmus ainult Jaapanis. Konkreetse mängu praegune turuhind kõigub kuskil $15 juures ja ulatub kuni $70 karbiversiooni eest. Õnne korral saab sellise ka 5 dollari eest. Mäng kasutab savede hoidmiseks patareid. Uskumatul kombel on enamus selliste cartide partareid veel töökorras. Kui ei ole, siis nende vahetamine on üsna riskantne tegevus.

Olen proovinud ka Picross DS'i, aga sain vist väikese üledoosi ja praegu ei viitsi. Pealegi on vanadel mängudel uute ees üks super omadus meie kiires elus. Enamasti on nende käivitamine ja mängu alustamine väga kiire. Ei mingeid reklaame ega ülearuseid tervisekaitsetalituse poolt pealesurutud screene.

reede, 1. august 2008

C64 meets 40"

Multi-purpose personal computer for educational and business use! MicroComputer with High Resolution & Sound Synthesizer!

It is Commodore 64 from year 1982 and it feels just perfect on 40" LCD



Are you keepin' up with the Commodore?

laupäev, 12. juuli 2008

Tetris - One minute opinion



Game Boy'st rääkides tuleb alustada Tetris'est, sest just see mäng on üks põhjustest, miks Game Boy niivõrd edukas kaubamärk on olnud. 1989. aastal otsustati Super Mario Land asemel Game Boy pakendisse kaasa panna hoopis Tetris. Mäng, mis suudaks võrdselt haarata nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Pigem isegi täiskasvanuid, sest just nemad olid algselt Game Boy eeldatav sihtgrupp.