Teisipäev, 31. märts 2009

Nintendo Player's Guide esimesed aastad

Ajakiri mänguritele

Mulle meeldib 1990ndate algus. See oli ka portable gaming'u hiilgeaja algus. Kümnendi lävepakul välja tulnud Game Boy võidutses ja mitte vähe ning mõned aastad hiljem avanes minulgi võimalus osa saada sellest meeletust joovastusest, mida Nintendo GB siiani paljudele pakub.

Asi, millest ma osa ei saanud, oli Nintendo Power, Ameerika pikima staažiga mänguajakiri aastast 1988. Pole viga, vähesed väljaspool Ühendriike said seda endale lubada.

Ajakirja esimene kümnend on fantastiline, oma ala klass. Kindlasti juba eraldi väärt kollektsioneerimist.



Kuid see pole veel kõik. Omaette cool on teada, et 1991. aastal said õnnelikud tellijad valida enda Nintendo Power'i aastatellimuse juurde tasuta spetsiaalse ajakirja, mille letihind oli sama, mis kogu NP aastatellimus. Ehk siis, et asi selgem oleks, $15 NP aastatellimusega sai lihtsalt niisama kaasa ühe 15 dollarise Nintendo Player's Guide ajakirja.

Mida meie sel ajal saime? Põhjanaela, mis sisaldas kõige hea kõrval liiga palju saasta, nagu lamedad naljad kuskilt lääne ajakirjast lõigatud Jason Donovan'i kollaažiga ja ilmselgelt lollide tattninade mahaviksitud kirjatükid. See polnud veel kõik, tänu tollastele rasketele aegadele kirjastustes, pidi ka selle sama Põhjanaela tellimust kuude kaupa ootama. Ja ma ei ole kindel, et kõik numbrid üldse kohale jõudsid. Väga eepiline, täielik Oliver Twist.

OK, rändame nüüd tagasi õnnelikku paralleeluniversumisse, mis eksisteeris meist umbes 10 000 km kaugusel ja millest meil nüüd tänu rahvusvahelisele kaubandusele võimalus osa saada on.

NES Game Atlas Player's Guide

Esimesed kuus Player's Guide ajakirja ilmusid 1991. ja 1992. aastal. Nendest neli on omalaadsed ning eristuvad kõigist ülejäänud PG'dest, mis ilmusid kuni 2007. aastani, kui sari lõpetati.

Kõige esimene oli NES Game Atlas. See andis põhjaliku 176 leheküljelise ülevaate tolle aja 18nest parimast Nintendo Entertainment System'i mängust. Esimese Player's Guide sisu on küll veidi rohmakas ja kohati pinnapealne, kuid siiski fantastiline teabeallikas nii tollastele kui ka tänapäeva NES'i mänguritele.



Kuigi NES Game Atlas käib põhjalikult läbi kõik kolm Super Mario Bros. mängu ilmus kohe ka teine Player's Guide, Mario Mania, mis keskendus ainult Super Mario mängudele ja ajaloole (algse nimega The Complete Mario)

Game Boy Player's Guide

Samal aastal nägi ilmavalgust veel Game Boy Nintendo Player's Guide. Selles ajakirjas on disain ja sisu viidud täiesti uuele tasemele. Lisaks 28le põhjalikule ülevaatele, mahutavad selle lehed veel 136 mängu lühitutvustuse. Ja kõike seda tasuta, kui sul oli Nintendo Power'i aastatellimus. Amazing!



Super NES Player's Guide

Kuna umbes aasta aega oli ilma teinud uus Super Nintendo Entertainment System, oli 1992. aastal aeg avaldada Super NES Player's Guide. See jätkab eelmise PG poolt seatud lati tõstmist ning kirjeldab sügavuti juba 39 SNES'i mängu, lisaks tutvustab 16 tulevikus ilmuvat nime. 39 on siiski juba väga palju, tundub, et millegi arvelt on tehtud järeleandmisi, sest ka lehekülgede arv on pisut vähenenud.



Vahepeal selgus, et SNES'i Legend of Zelda: A Link To The Past on juba nii äge mäng, et sellele vaid Super NES Player's Guide lehtedel olemisest ei piisa. Nii ilmus esimene täiesti tervet ajakirja mahutav strategy guide.

Top Secret Passwords

Nintendo Player's Guide esimese ja küllaltki omapärase ajastu lõpetas Top Secret Passwords. Ajakiri pole küll ideaalne, kuid siiski üsna mahukas. Kokku paljastatakse 250 erineva NES'i, GB ja SNES'i mängu salajased paroolid.



Super Game Boy Player's Guide

Aastal 1994 ilmus midagi, mida esikaanel pole tihatud Nintendo Player's Guide logoga märkida. Super Game Boy Nintendo - The Complete Guide to the Colorful Side of Game Boy. Masendav.



Ajakiri on õhuke, lame ja kohe täiesti masendavalt odav käkk. Poole hinna eest tavalisest PG'st müüakse midagi, mis tõotab meid esmapilgul tutvustada samal aastal ilmunud Super Game Boy ja selle mängudega. Ei! Reaalsus on, et tegelikult räägitakse, kuidas tweak'ida olemasolevate GB mängude värve.

Who cares
, kuidas mu viie aasta vanune Tetris teleriekraanil välja näeb! Näidake midagi uut! Kurb on, et isegi üks Nintendo Power on pea kaks korda paksem, kui see ajakiri. Ja miljon korda sisukam. Nintendo oleks pidanud seda tasuta jagama. Täiesti masendav ajakiri.

Kokkuvõtteks

Kui Super Game Boy Player's Guide pettumusest üle saada, on kõigi puhul tegu ikkagi fantastiliste ja ainulaadsete ajakirjadega, mis kannavad ajastu märki ning varustavad lugejat uue informatsiooniga, hoolimata kõikvõimsast internetist. Kõik need Player's Guide'd väärivad eraldi ülevaadet, mis loodetavasti ka kunagi valmivad.

Kolmapäev, 18. märts 2009

Golden Sun - "GBA kuldne laps"

Golden Sun seeria on kaks mängu, mis tegelikult pidid olema üks. Game Boy Advance parima RPG tiitli välja teeninu esimene osa ilmus 2001. ning selle järg Golden Sun: The Lost Age 2003. aastal.

Mäng löödi kaheks väidetavalt tehnilistel põjustel, kuna see ei mahtuvat ühele kassetile ära. Põhjus võib olla tõsi ning mängija ei pea tulemuses pettuma. Golden Sun on mahukas, kaasakiskuv ja graafiliselt võimas. Võitlusstseenide efektid ning just pokemone meenutavate Djinnide abil tehtavad Summon'id on GBA ekraanil hämmastavalt kaunid.



Kokku vähemalt viiekümneks tunniks naudingut pakkuv tegevus toimub fantaasiamaailmas, keset head ja kurja ning elemente. Mängu lugu on pikk ja põhjalikult ette võetud, kord on su eesmärgiks majakate läitmise takistamine, siis mingil hetkel saab sellest sinu enda eesmärk. Lugu areneb ja üllatab, nagu hea RPG puhul ikka kombeks.

Liiga põhjalik ja pikk dialoog on üks väheseid etteheiteid seeriale. See pole mäng, mida kuskil ooteruumis või ühistranspordis mängida julgeks, sest keset dialoogi salvestada ei saa ning selle kiirelt mööda vuristamine on pea võimatu ning ebasoovitav.

Peale random encounter võitluste ei ole mängus midagi rutiinset, mis võiks tüütuks muutuda. Pikkade ja igavate labürintide asemel on põnevad mõistatused, mis nõuavad eri tegelaste maagiliste oskuste kasutamist. Need on piisavalt looglised, et keskenduda mängurõõmule. Ei mingit pikslijahtimist ja walkthrough'des sorimist. Kõike seda lõbu saadab superhea taustamuusika, mis väärib juba eraldi GBA SP'le kõrvaklapiadapteri soetamist.

Esialgu raamatut sirvides lööb Djinnide valik ja süsteem pahviks. Mängus on kokku 72 Djinnit, keda tuleb kombineerida 4 elemendi peale, et saaks tekitada 29 erinevat Summon'it. Mängides osutub aga kogu Djinnijaht ja süsteemitamine sama kaasakiskuvaks nagu pokemonide kasvatamine. Võib tunduda, et keda see huvitab, kuid juba esimese eluka tabamisel muutub asi põnevaks.



Golden Sun seeria võlu on, et kuigi kaks mängu moodustavad terviku, on mõlemad osad eraldi mängitavad. Ei ole kuigi suur probleem alustada teisest osast ning esimese osa saamisel jätkata selle mängimist. See on siis nii, nagu minul juhtus. Järjest mängides saab oma üleslöödud tegelaste omadused üle kanda teise osasse, mis tegelikult polegi nii oluline. Tähtis on hoopis, kui sujuvalt ühel hetkel kaks eraldi arenenud lugu teise osa keskel kokku saavad.

Golden Sun võiks olla sama populaarne nagu Pokemonid, kuid ilmselt on häda selles, et Pokemone on rohkem ning Gotta' Catch 'Em All nõiduse alt on raske muud maailma märgata. Golden Sun on aga tunduvalt parem kui üks Pokemon. See on väljakutsuvam ning samas piisavalt lihtne ja lõbus, et soovitada seda oma tüdruksõbrale. Sellisele, kes suudab nautida pikkade dialoogide lugemist.

Esmaspäev, 16. märts 2009

Ristpistes retromaatriks ehk eestimaine DS Lite vutlar

Nintendo DS Lite'i pole just lihtne sõrmejägede eest kaitsta. Selle valget, musta või mis iganes värvi pind hägustub kasutamise käigus kiirelt. Armsat mängukonsooli ei aita pikalt puhtana hoida ka higise T-särgi saba. Tuttav probleem, eks? Lahendus on lihtne, leia enda konsoolile vutlar.



Vutlari leiab aga siitsamast Maarjamaa voortelt. Nimelt on üks nobedasõrmeline neiu võtnud nõuks appi rutata kõigile töntside rasvaste näppudega poistele. Selle tüdruku Etsy Taevas on täis erinevaid heegeldatud tõmblukkudega kotikesi, mis mõeldud just DS Lite jaoks.



Need on fantastilised, ilusad ja praktilised. Iga retrosõbra ja kaasaegse mänguri unistus. Koti üht poolt kaunistab Nintendo teemaline tikand ning teisel poolel on ülilahe tasku mitme DS'i mängu hoidmiseks.



Mis kõige tähtsam, sellise koti regulaarne kasutamine hoiab konsooli puhtana. Oi aeg, see on täiesti Eesti käsitöö.



Kotti sobib ideaalselt ka Game Boy Color. Tõeline backward compatibility!

Laupäev, 7. märts 2009

Graafikaorjus

Mõiste graphics whores tähendab mängureid, kes peavad mängu graafilist taset ja hetkel tehnilistele võimalustele vastavat realismi ülimaks ning unustavad seda arvustades mängitavuse. Pakun, et väljendi idee sai alguse esimese videomängu leiutamisega ning oli pikka aega aina edasiviivaks jõuks. Ja nii edasi tänapäevani, mil tõsimeeli väljendatakse pettumust, et mäng on ainult 720p.

Meenutamata NES'i klassikuid meenutan ma hoopis 11 aastat hilisemat Fallout'i ja Fallout 2'te (1997), mis panid aluse ülikaua oodatud Fallout 3'le. Oli see kõva "reso", mis tegi mängust kultusmängu? Ei, absoluutselt mitte. Just tänu story'le ja mängus napi graafikaga kirjeldatud keskkonnale sai Fallout'ist mäng, mida fännid mängisid alateadlikult edasi iseenda peas edasi pärast ööläbi kestnud mängusessiooni, et pidada vastu päev ning jätkata mängimisega järgmisel ööl. Fallout 2 sisaldas nii palju veidraid vihjeid, et piisas õiges seltskonnas mainida sõna "foolaut" ja oligi järjekordne öö keskusteluga täidetud.

Retrogamerid ütlevad, et Atari 2600 ja NES'i ajal mõeldi mäng valmis enda peas. Näib olevat oskus, mida tänapäeval tänu graafikale nagu enam vaja ei läheks. Siiski vajame ka täna enne graafilist ilu eelkõige just mängulisust. Computer generated photorealistic jiggly boobs võivad küll mõneks hetkeks väga kütkestavad olla, kuid ilma kujutlusvõimet ergastava loota on videomängu asemel pigem mõistlik üks pornokas leida ja sealseid ettetallutud radu edasi käia.