Sain endale siis sellise konsooli nagu Game Boy Light. Kui te veel ei tea, millega tegu, minge youtube.com otsige vastav video ning nautige kadestavaid kommentaare video tegija suunas. See on konsool, mis on RARE ja mida kõik endale tahavad. Täpsemalt küll üles haibitult haruldane, sest tegelikult on see eBay kaudu soovijale vabalt saadaval. Kasutatud ekspemplaride hinnad kõiguvad $45 ja $75 vahel ja sealt edasi. Mina sain enda oma $43 eest. Välimus on sellel kah muidugi vastav. Ekraan on küll pea kriipimata, kuid hõbedane kiht on korpusel üsna kannatada saanud. Light'i värvivalikus on ka kuldne versioon, mis on pisut kenam, sest iga värv on kenam kui see, mida odavaltel telekatel ja DVD-mängijatel kasutatakse. Kohati kulunud odav hõbedane värvikiht aga ei takista ennast tundmast cool'i Game Boy Light'i omanikuna.
Light'i teeb haruldaseks asjaolu, et seda said 1997. aastal osta ainult jaapanlased. Väidetavalt ei toodud ühtegi partiid U.S. turule ja loomulikult ka mitte Euroopa maadesse. Põhjusi ei tea, aga ehk valmistuti järgmise aastalõpu uue generatsiooni Game Boy massturustamiseks.
Miks Light hea ja ihaldatud on? Loomulikult sisaldub vastus juba konsooli nimes. See oli esimene ja järgnenud kuue aasta jooksul ainus ametlik Game Boy, mida ilma igasuguste lollide lisavidinateta hämaras ja pimedas mängida sai. Konsool on rohelise taustvalgusega, mis on väga sarnane Palm Vx seeria pihuarvutile. GBA SP ja NDS stiilis taskulambina seda just kasutada ei saa, kuid mängimiseks sobib roheline kuma väga hästi. Patareide säästmiseks saab valguse ka välja lülitada, sest lüliti on kolmeastmeline OFF...ON/LIGHT.
Ekslikult väidetakse, et Light on peaaegu samade mõõtmetega nagu Game Boy Pocket (1996). Ekraan on tõesti sarnane ja sama suur, kuid konsool ise on napilt suurem kui Game Boy Color (1998). Pocket on aga tunduvalt väiksem kui Color. Pocket on äärmiselt armsa välimusega konsool, eriti need versioonid, mis pole hõbedased. Segaduse põhjustajaks võib olla asjaolu, et suuruse hindajad teevad seda piltide põhjal, millel torkab silma just konsoolide sarnane disain ning suuruste vahet peetakse ehk optiliseks petteks.
Light kasutab erinevalt Pocket'st (2xAAA) ja samaselt Color'le kaht AA patareid. Mulle meeldivad AA'd, neid leiab kõikjalt, näiteks Wiimote'st. Patarei täituvuse näitamiseks on ka sellel konsoolil täiesti kasutu punane LED, mis tuhmub alles koos pildi kadumisega. Millegi pärast mõjub ergas punane majakas rohelise taustavalguse juures eriti imelikult. Teiste konsoolide puhul see nagu ei sega. Näkku ergavast LEDist ei suudetud veel loobuda ka Color'i juures. Pocket'i tootmise alguses üritati, aga ju siis ebaõnnestunult.
Miks ma Light'i mängimiseks ei kasuta? See on minu käte jaoks Game Boy sarja kõige ebamugavam konsool. Disain on suhteliselt rohmakas ning kuna Light on Pocket'i suurem vend, siis puudub esimesele originaalsele Game Boy'le omane mõnus pehmus. Siinkohal mainin, et vanade mängude mängimiseks on üllatuslikult parim Color. Loomulikult juhul, kui ruumis piisavlat valgust on. Disain on perfektne ning pildikvailiteet vanade hallide GB mängude jaoks parim. Ka ei sobi minu maitsele paljukiidetud Pocket'i ja Light'i ekraani kvaliteet.
Kes teab ehk on asi selles, et kasvasin üles esimese Game Boy laimirohelisega. Igatahes, kui päris vana tunda tahan, kasutan pigem esimest konsooli ning Light'i coolness'i abil jahutan lihtsalt mängimisest tulitavaid käsi.
