Flash - Maailma kiireim mees

The Flash on Game Boy mäng aastast 1992, mille peategelaseks on legendaarne sama nimega DC koomiksi kangelane. Flash'ide ajalugu on pikk ja keeruline ning küündib aasta 1940 algusesse, mil ilmus esimene Flashi koomiks.



Mäng on tehtud kvaliteetse 1991. aasta TV-sarja järgi, mida paraku tabas saatus jääda ühe hooaja seeriaks. Nimelt konkureeris CBS'i The Flash tol ajal Fox'i The Simpsons'i, NBC The Cosby Show'ga ja jäi niivõrd tugevatele vastastele paratamatult alla. Sarja teist hooaega ei alustatudki. Valusast kaotusest hoolimata on sari tasemel ning absoluutselt nauditav tänaselgi päeval. Stsenaarium on kaasahaarav, näitlejatöö hea ning efektid ületavad paljusid tolle aja filme. Ja muidugi suurepärane tunnusmuusika ning helitaust. Kõik see annab aimu, et seriaalist oodati tegeikult palju enamat.

Hea TV-seeria järgi suudeti teha korralik mäng, mida ehk kõige paremini iseloomustab sõna "aus", nagu ka The Flash'i TV-seeriat. The Flash on mängitav, piisava pikkusega ning kasutab mängu jätkamiseks paroolisüsteemi. Ei mäng ega film ei valmista pettumust, sest mõlemad kannavad Flash'i koomiksikangelase vaimsust perfektselt edasi.

Flash'i koomiksisaaga jaguneb neljaks üksteisega keeruliselt läbipõimunud ajastuks, millest TV-sari on üle võtnud 50ndate Silver age Flash'i ehk Barry Allen'i tegelaskuju, tuues selle koomiksitegelase originaalvälimusele truuks jäädes 90ndate maailma.

Barry Allen on kriminalistikaekspert, kelle labori keemiastendi lööb ühel töisel ööl sisse välk. Teadvusetu ja keemilise seguga üle ujutatud Barry säriseb veel pikalt põrandal, kuid juba järgmisel päeval ilmneb, et rahulikust teadlasest on saanud superrefleksidega ülikiire mees. Filmis see küll nii selgelt ei avaldu, kuid Flash'i koomiksite fännina teadis Barry kohe, et aeg on üle võtta Golden age Flash'i ehk Jay Garrick'i imago.

The Flash'i mäng algab, kui vanglast põgenenud Trickster alustab kättemaksu, kattes kogu Central City pommidega. Flash alustab võidujooksu ajaga ja selle juures toetab teda Tina ehk Dr. Christina McGee, kes töötab S.T.A.R. laboris. Tina oli ka see, kes Barry'le spetsiaalsest materjalist kostüümi muretses, millest hiljem Flash'i logoga liibuv ülikond sai. Iga mängutaseme vahel annab Tina Barry'le juhised uue asukoha kohta, mis tegelikult on väga nutikas vihje taseme paroolile.

Mängus on 13 taset ning kõigile saab hiljem tagasi pöörduda. Paroolideks on väga meeldivad tänavate või raudteejaamade aadressid, mida on erinevalt tüüpilisest tähtede-numbrite segapudrust võimalik ka meelde jätta.

Tasemete disain on küllatki hea ning loodud Flash'i jooksuvõimete rakendamiseks. Erinevate tasemete valik pole küll kuigi lai, kuid näiteks rongide jälitamine on äärmiselt nauditav. Keskendutud on hoogsusele ja action'ile.

TV-seeria järgib tõetruudust, pöörates tähelepanu koomiksis kohati kõrvale jäetud kõrvalnähtudele, mis kaasnevad suure kiirusega. Üks neist on olulisel kohal ära toodud ka mängus. Superkiiruse kasutamine neelab energiat. Energia taastamiseks peab Barry sööma, nii nagu filmiski. Ja sööki kulub palju. Vajaliku toidu leab Barry snäki-automaatidest, mille eest maksab teepeal korjatud dollaritega. Karm reaalsus, pole raha, pole ka süüa ning söögita pole ka super-energiat. Mängus läheb seda siiski vaja vaid tasemete täielikuks läbimiseks. Järgmisele tasemele jõudmiseks piisab elusana lõpus oleva pommi juurde jõudmisest ja sellele virutamisest.

Trickster pole siin mängus üksi. Kättemaksu täideviimiseks on ta kaasanud seriaalist tuntud Mirror Master'i ja Captain Cold'i, kes täiendavad ülejäänud pättide armeed. Holograafiameister Mirror Master on mängu lisanud mõned pahade identsed kujutised, kelle tunneb ära kohatise vilkumise järgi. Mängu veel tundmata on mõne holograammi asjatu kolkimine piisav viivitus, et enne taseme lõppu jõudmist aeg otsa saaks. Kahjuks pole osatud ära kasutada kuulsaid mastereid endid. Isegi, kui nad on mängus olemas, pole tegelased selgesti eristatavad ülejäänud pahadest.


Pahasid on mitut tüüpi ning nendega kaklemine on üldiselt mõnus. Mängu oluliseks positiivseks omaduseks tuleb nimetada, et ebatüüpiliselt ajastu vaimule ei tee mängijale viga mitte vastase puudutus, vaid ikka konkreetne löök. Ka ei põrka Flash pihta saades tagasi, vaid jätkab pärast hetkelist halvatust seda, mida vaja.

Flash'i võitlussüsteemis on väike loogikaviga. Game Boy A ja B nupud on löömiseks käe ja jalaga. Paraku pole kummalgi löögitüübil pole mingit vahet. Hüppamine, mis isegi näeb alguses veidralt kohmakas välja, on aga pandud ülesronimise nupu alla. Sellega küll harjub, kuid taolise igandi veidratest NES'i mängudest oleks THQ disainerid võinud küll ära jätta. Flash'i superkiirus hakkab tööle mõlemat lööginuppu all hoides ning D-pad'iga kombineerides hakkab tööle ka superkiirusel võitlemine. Juhtimisega harjudes on mäng suurepärane, siiski, esmasel kättevõtmisel võib jääda petlik mulje, et tegu on tüüpilise koomiksikangelase nime baasil loodud käkiga.

Aga ei, nagu ennist ütlesin, The Flash on äärmiselt aus mäng, mis annab võimaluse nii algajale kui ka kogenud mängijale. Mängu läbimine on suhteliselt lihtne, kuid tõsine väljakutse saabub tasemete täielikul puhastamisel. Nimelt on Trickster lisaks suurtele pommidele siia-sinna poetanud ka väiksemaid. Sellised klassikalised süütenööriga ümmargused pommikerad. Püüdes neid ja kõiki ringijõlkuvaid pätte etteantud paari minutiga ellimineerida, peab väga osavalt kombineerima jooksuimpulsi kasutamist.

The Flash on mäng, mida peaksid proovima kõik, kes vähegi superkangelaste koomiksitest huvitatud on. TV-seriaal on aga soovituslik kõigile. A-Team oli hea? MacGyver ja Knight Rider meeldis? Nende kõrval on The Flash TV-sari nagu Die Hard veoauto-westerni Smokey and the Bandit kõrval. Ärge mõistke mind valesti. Tänu tatipõlve mälestusele Põlva kinost aastal misiganes, 1985 äkki..., olen ma alati valmis Smokey and the Bandit filme uuesti vaatama.

Game Boy sai 20 aastaseks!

Aasta 2009 on Nintendo Game Boy juubeliaasta. Väga tähtis aasta kõigile Nintendo-sõpradele ning veelgi tähtsam igasugustele GB-maniakkidele, kes temaga seda juubeliaastat jagada saavad. Kes veel ei tea, siis 21. aprillil 1989 lasti Jaapanis müügile esimene partii Game Boy'sid.

Omamoodi veelgi tähtsam kuupäev on 31. juuli 1989. Tollal Ameerikas esmakordselt ilmunud Game Boy ja Tetrise komplektiga kinnistati kogu maailma arusaam portatiivsest konsoolimängust järgnevaks 15 aastaks.

Eurooplased jäeti ilma. Ja seda mitte mõneks kuuks, vaid enam kui aastaks. Ilmselt sai sealt alguse see kena uute mängudega viivitamise tava, mida siiani täidetakse, kuigi normannide rünnakud on juba ammuilma lakanud ning kohalik mänguturg üsna kindel ja kaitstud peaks olema.

Mängukonsoolide ajaloost on sadu häid artikleid ja videosid, kuid lühidalt võib mainida, et enne Game Boy'd oli "munamäng". Need hundi ja munadega LCD mängud, mida 80-ndate lõpus iga siinkandi laps endale ei saanud, olid tegelikult Nintendo Game & Watch plagiaatkoopiad, mida siis näpuotsaga sotsialistlike riikide poodides lähituttavatele müüdi. Tolleks ajaks, kui mina endale munamängu sain, oli juba ilma tegemas õige Game & Watch, kahe ekraaniga Donkey Kong aastast 1982.



Vahepeal, kui LCD mängudelt oli kadunud igasugune uudsus ja eripära ning paljud olid oma munakloonid NES'i kloonide vastu vahetanud, oli minule tekkinud ülaltoodud 3 mängu ja äge ViewMaster. Väikese Merineitsi stereopildid olid tollal midagi väga cooli! Ja kui lähemalt vaadata, siis meenutab ViewMaster kahtlaselt ... VirtualBoy'd. Aga aasta oli tollal siiki veel 1992.

Game Boy oli midagi täiesti rabavalt uut. On päevi, mida ei unustata kunagi. Tavaliselt paistab just neil päevadel päike, kui mittemidagi aimavad tattnokad oma esimese Nintendo lahti pakivad. Ja nii oligi.

Game Boy oli kõigi jaoks midagi enneolematut. Kelle jaoks enneolematult odav, kellele enneolematult vähese voolutarbega, kuid enamus inimeste jaoks oli see enneolematult lahe ja töökindel konsool meeletu mänguvalikuga. Juhtusin omama tolle aja parimaid mänge. Peale Tetrise olid Super Mario Land mõlemad osad, Final Fantasy Adventure ja Legend, Metroid II, Kid Icarus, Tiny Toon, Mega Man ja mõned veel. Tase, mida tollal enesestmõisteavaks pidasin, sest mul polnud aimugi, mis kõik selle kõrval veel sadade kaupa Game Boy'le toodeti. Igal juhul olid Game Boy mängukassetid väga ägedad, lahedate piltidega ning mõnusalt kompaktsed.

Game Boy polnud siiski esimene kaasaskantav konsool, mis kasutas vahetatavaid mänge. Selle au saab endale 10 aastat vanem Microvision, mis nägi pigem välja nagu kole õhkküttepumba pult, mille esipaneele mängudena ise ümber tõsta sai.

Väheseid tooteid saadab selline maagia nagu Game Boy'le osaks on saanud. Game Boy kõrvale ilmusid küll kohe peadpööritavalt võimsad rivaalid, aga ühelgi neist polnud sellist edu. Midagi jäi puudu ja midagi oli liiga palju. Muskleid oli neis piisavalt, kuid mängumaailmas vaid jõust ei piisa.

Kuigi Nintendo'sid on läbi aegade lastekonsoolideks sarjatud, oli tihti just Game Boy reklaamikampaania suunatud täiskasvanutele. Lisaks täiskasvanud meestele mõeldud reklaamidele oli väljaspool Jaapanit osavaks marketinginipiks Tetrise lisamine konsoolikarpi - väga mõistliku hinnaga mäng igale vanusele. Sama trikki korrati Wii puhul 2006. aastal, kuid siin võeti Wii Sports'iga ette juba terve põlvkond.

Hind on paljuski määrav. Siiski ka ainult hind ja suunatud reklaam ei tee maagiat. Game Boy edu puhul sai määravaks just see, milleks ta tehtud oli. Kaasaskantav konsool peab olema võimalikult kaasaskantav. Kuigi tänapäevases mõistes pole algne Game Boy just kuigi portatiivne, jahmatas mind selle kasutatavus veel 2002. aastalgi. Duracellid, mis ma tollal sisse panin, pidasid vastu terve Pokemon Red'i ja veelgi rohkem. Tegelikult pole need tänini tühjaks saanudki ning on kasulikud, kui vaja kellelegi mõnusalt hägust ekraanipilti või suurepärast soundi demonstreerida.

Kõige esimese Game Boy konsooli üks unikaalseid omadusi ongi sünteesitava heli kõla. See on eriliselt mõnus ja sügav ning võrdlemisel selgesti eristatav ülejäänud Game Boy'de helidest. Vana Game Boy sound on niivõrd omapärane, et seda kasutatakse chiptune muusika tegemisel, pidudel või niisama chillides. Fantastiline süntesaator!

Tollaste tipptasemel mängude soundtrackid ja äärmiselt sümpaatne graafika oli kindlasti põhjus, miks veel 20 aastat hiljem Game Boy nii paljude teadvuses ja südames on. Neli helikanalit ja neli halltooni pole just palju, kuid andekad heliloojad ja disainerid suutsid nende vahenditega luua fantastilisi maailmu, mida tahetakse aina uuesti avastada. Paljud ootasid juba ammu Wii Virtual Console kõrval samalaadset teenust DS'ile. On lootust, et DSi täidab need soovid.

Üks Game Boy seeria eduka pikaealisuse põhjuseid on olnud tagasiühilduvus. Kõik enne Nintendo DS'i (2004) ilmunud Game Boy'd suudavad mängida kõiki 15 aasta jooksul ilmunud Game Boy logo kandvaid mänge. See on midagi väga erilist ning just seda sama turvatunnet oodatakse Nintendolt ka edaspidi.

Olles nüüd mänginud vanu Game Boy mänge erinevatel konsoolidel ja platvormidel. Ka neil, mis neid tegelikult mängima pole mõeldud, tuleb tõdeda, et parim konsool vanade mängude jaoks on ajast, millest mängud ise pärinevad. Nii, et riistvara uuendamine pole vanade mängude nautimiseks tingimata vajalik. Kui, siis ainult tänapäeva portatiivsusele esitatud nõudmistele vastamiseks, mille põhimõtted on endiselt samad, mis 20 aastat tagasi - rohkem mängurõõmu pikemaks ajaks.

Palju Õnne Game Boy!

Quarth - puzzle shoot 'em up

Quarth on järjekordne klassikaline Game Boy mäng aastast 1990. Arendajaks vana hea Konami.

Pole teada, kelle idee oli segada omavahel Space Invaders ja Tetris, kuid tulemuseks on fantastiline puslemäng, mis haarab esimesest hetkest. Mängu põhimõte on veelgi lihtsam kui Tetrisel, kuid see ainult suurendab haardetegurit. Space Invaders'ist tuntud maapiiri kaitsmine ülalt ründavate marslaste vastu on edukalt kohandatud Tetris'e neljaste plokkide süsteemiga. Aga milleks sobitada klotse, kui neid võiks hoopis tulistada?

Nii see ongi! Kümne erineva kujuga klotsidest koosnevad moodustised vajuvad taevast alla nagu kuupjad maavälised eluvormid. Või nagu kandilised korallid, aga see oleks veidi igav, jäävad maavälised eluvormid. Oluline on teada, et ainus asi, mis ühele eluvormile ei meeldi, on olla ristkülik. Piisab vaid tulistamise abiga mõnest kujundist ristkülik või ruut moodustada ja juba see annihileerubki. Nagu Tetrises, on ka siin maagiliseks numbriks 4. Iga kujund on hävitatav nelja lasuga. Kujunditemassi on võimalik vabalt kasvatada tingimusel, et tulistaja ei tekita ristkülikut.

Mängus on 9 taset, 3 kiirust ning juhuslike kujundite tase. Mängimiseks saab valida kuue erineva välimusega Blockbuster laeva vahel, mis tõesti erinevad vaid välimuse ja kohati ka taustamuusika poolest. Muusika on mängul väga äge ja kaasakiskuv ning tõenäoliselt, kui katse teha, siis arvatavasti Game Boy mängude top 100 hulgas.

Quarth'i võib vabalt pidada üheks kiiremaks ja pingelisemaks puslemänguks. Kuna mängus saab klotse tulistada praktiliselt nii kiiresti kui parasjagu jõuab ja laeva edasiliikumise kiirus on mugavalt reguleeritav, tekitab see kõik mängijas küllaltki omapärase tulistamismängu tunde - pusleshooter!

Hoolimata sellest, et Quarth ei sisalda tüüpilisi kosmosekolle, on mäng üsna metsik. Nimelt pannakse mängija Tetrise sarnaselt vastamisi tema enda suurima vaenlase - ahnusega. Langevaid maaväliseid klotsimoodustisi saab enda laevalt lastavate klotsidega kombineerida, kasvatades kujunditemäsu selliselt, et need moodustaksid lõpuks veelgi suurema ristküliku. Taolise strateegiaga teenib küll rohkem punkte ja power-up'e, kuid ettevaatust! Piisab vaid koletisliku kuubikumassi tipu põrkest Quarthdome'ga, kui laev plahvatab ehk quarthib ja mäng ongi läbi.

Kuna Quarth ilmus välja Game Boy algusperioodil, on see oma koha leidnud ka ajakirjas "Game Boy - Nintendo Player's Guide", mille kaks lehte on pühendatud mängu strateegia ja tasemete tutvustamiseks. Pisut küll ebavajalik leheruum nii lihtsa mängu jaoks, aga vähemalt saab sealt teada, et need kuus erinevat laeva omavahel tõesti ei erine.

Game Boy Link-kaabli ja täpselt sama mängukassetti omava sõbra olemasolul saab Quarth'i mängida ka kahekesi. Ja lisaks juba eespool mainitud suurepärasele mängitavusele on Quarth'il veel üks väga hea omadus. Mäng näeb tänu oma lihtsusele fantastiline välja ka tänapäeval ja seda nii vana rohelise Game Boy kui ka suuremat sorti LCD-teleka ekraanil. Fantastiline mäng! Kellel juhtub olema Super Nintendo ja Super Game Boy, hankige Quarth ja nautige seda vana tuhmumata pärli oma sigasuurtel kõrglahutustega telekatel.

Quarth on absoluutselt amazing, ülim ja ainus pusleshooter, mis eales eksisteerinud!

Snoopy's Magic Show

Snoopy's Magic Show on üks lahe GameBoy puzzlemäng 1991. aastast. Mängu peategelasteks on Peanuts koomiksitest tuntud koer Snoopy, tema parim sõber Woodstock ning nõbu Spike

Tegu on väga positiivse üllatusega, sest niigi hea mäng on mõnusalt joonistatud tegelastega veelgi paremaks ja isikupärasemaks tehtud.

Mängu eellugu on pisut veider. Muidu vahva ja sõbralik nõbu Spike on müstilise võluri mõju all röövinud Woodstock'i (ja sadu temaga identseid Woodstock'e) ning Snoopy'l ei jää muud üle, kui maagi ohtlikku lossi oma sõpru päästma minna. 

Kuidas on see kõik seotud mängu kaanel oleva Snoopy rõõmsa mustkunsti-showga, jääbki saladuseks.

PS. Peanuts on väga cool ja südamlik koomiksisari. Suur aitähh Sulle, Charles Monroe Schulz!

How to print with Game Boy Printer

Video demonstrates how to print with Game Boy Printer using Pokemon Gold. Background music used in video is recorded from Pokemon Gold. Tunes are:

1. "Welcome to the World of Pokemon"
2. "Pokemon Gym"
3. "Goldenrod City"

Video is made by request of http://www.youtube.com/user/bbbbbb222222

Nintendo Player's Guide esimesed aastad

Ajakiri mänguritele

Mulle meeldib 1990ndate algus. See oli ka portable gaming'u hiilgeaja algus. Kümnendi lävepakul välja tulnud Game Boy võidutses ja mitte vähe ning mõned aastad hiljem avanes minulgi võimalus osa saada sellest meeletust joovastusest, mida Nintendo GB siiani paljudele pakub.

Asi, millest ma osa ei saanud, oli Nintendo Power, Ameerika pikima staažiga mänguajakiri aastast 1988. Pole viga, vähesed väljaspool Ühendriike said seda endale lubada.

Ajakirja esimene kümnend on fantastiline, oma ala klass. Kindlasti juba eraldi väärt kollektsioneerimist.



Kuid see pole veel kõik. Omaette cool on teada, et 1991. aastal said õnnelikud tellijad valida enda Nintendo Power'i aastatellimuse juurde tasuta spetsiaalse ajakirja, mille letihind oli sama, mis kogu NP aastatellimus. Ehk siis, et asi selgem oleks, $15 NP aastatellimusega sai lihtsalt niisama kaasa ühe 15 dollarise Nintendo Player's Guide ajakirja.

Mida meie sel ajal saime? Põhjanaela, mis sisaldas kõige hea kõrval liiga palju saasta, nagu lamedad naljad kuskilt lääne ajakirjast lõigatud Jason Donovan'i kollaažiga ja ilmselgelt lollide tattninade mahaviksitud kirjatükid. See polnud veel kõik, tänu tollastele rasketele aegadele kirjastustes, pidi ka selle sama Põhjanaela tellimust kuude kaupa ootama. Ja ma ei ole kindel, et kõik numbrid üldse kohale jõudsid. Väga eepiline, täielik Oliver Twist.

OK, rändame nüüd tagasi õnnelikku paralleeluniversumisse, mis eksisteeris meist umbes 10 000 km kaugusel ja millest meil nüüd tänu rahvusvahelisele kaubandusele võimalus osa saada on.

NES Game Atlas Player's Guide

Esimesed kuus Player's Guide ajakirja ilmusid 1991. ja 1992. aastal. Nendest neli on omalaadsed ning eristuvad kõigist ülejäänud PG'dest, mis ilmusid kuni 2007. aastani, kui sari lõpetati.

Kõige esimene oli NES Game Atlas. See andis põhjaliku 176 leheküljelise ülevaate tolle aja 18nest parimast Nintendo Entertainment System'i mängust. Esimese Player's Guide sisu on küll veidi rohmakas ja kohati pinnapealne, kuid siiski fantastiline teabeallikas nii tollastele kui ka tänapäeva NES'i mänguritele.



Kuigi NES Game Atlas käib põhjalikult läbi kõik kolm Super Mario Bros. mängu ilmus kohe ka teine Player's Guide, Mario Mania, mis keskendus ainult Super Mario mängudele ja ajaloole (algse nimega The Complete Mario)

Game Boy Player's Guide

Samal aastal nägi ilmavalgust veel Game Boy Nintendo Player's Guide. Selles ajakirjas on disain ja sisu viidud täiesti uuele tasemele. Lisaks 28le põhjalikule ülevaatele, mahutavad selle lehed veel 136 mängu lühitutvustuse. Ja kõike seda tasuta, kui sul oli Nintendo Power'i aastatellimus. Amazing!



Super NES Player's Guide

Kuna umbes aasta aega oli ilma teinud uus Super Nintendo Entertainment System, oli 1992. aastal aeg avaldada Super NES Player's Guide. See jätkab eelmise PG poolt seatud lati tõstmist ning kirjeldab sügavuti juba 39 SNES'i mängu, lisaks tutvustab 16 tulevikus ilmuvat nime. 39 on siiski juba väga palju, tundub, et millegi arvelt on tehtud järeleandmisi, sest ka lehekülgede arv on pisut vähenenud.



Vahepeal selgus, et SNES'i Legend of Zelda: A Link To The Past on juba nii äge mäng, et sellele vaid Super NES Player's Guide lehtedel olemisest ei piisa. Nii ilmus esimene täiesti tervet ajakirja mahutav strategy guide.

Top Secret Passwords

Nintendo Player's Guide esimese ja küllaltki omapärase ajastu lõpetas Top Secret Passwords. Ajakiri pole küll ideaalne, kuid siiski üsna mahukas. Kokku paljastatakse 250 erineva NES'i, GB ja SNES'i mängu salajased paroolid.



Super Game Boy Player's Guide

Aastal 1994 ilmus midagi, mida esikaanel pole tihatud Nintendo Player's Guide logoga märkida. Super Game Boy Nintendo - The Complete Guide to the Colorful Side of Game Boy. Masendav.



Ajakiri on õhuke, lame ja kohe täiesti masendavalt odav käkk. Poole hinna eest tavalisest PG'st müüakse midagi, mis tõotab meid esmapilgul tutvustada samal aastal ilmunud Super Game Boy ja selle mängudega. Ei! Reaalsus on, et tegelikult räägitakse, kuidas tweak'ida olemasolevate GB mängude värve.

Who cares, kuidas mu viie aasta vanune Tetris teleriekraanil välja näeb! Näidake midagi uut! Kurb on, et isegi üks Nintendo Power on pea kaks korda paksem, kui see ajakiri. Ja miljon korda sisukam. Nintendo oleks pidanud seda tasuta jagama. Täiesti masendav ajakiri.

Kokkuvõtteks

Kui Super Game Boy Player's Guide pettumusest üle saada, on kõigi puhul tegu ikkagi fantastiliste ja ainulaadsete ajakirjadega, mis kannavad ajastu märki ning varustavad lugejat uue informatsiooniga, hoolimata kõikvõimsast internetist. Kõik need Player's Guide'd väärivad eraldi ülevaadet, mis loodetavasti ka kunagi valmivad.

Golden Sun - "GBA kuldne laps"

Golden Sun seeria on kaks mängu, mis tegelikult pidid olema üks. Game Boy Advance parima RPG tiitli välja teeninu esimene osa ilmus 2001. ning selle järg Golden Sun: The Lost Age 2003. aastal.

Mäng löödi kaheks väidetavalt tehnilistel põjustel, kuna see ei mahtuvat ühele kassetile ära. Põhjus võib olla tõsi ning mängija ei pea tulemuses pettuma. Golden Sun on mahukas, kaasakiskuv ja graafiliselt võimas. Võitlusstseenide efektid ning just pokemone meenutavate Djinnide abil tehtavad Summon'id on GBA ekraanil hämmastavalt kaunid.



Kokku vähemalt viiekümneks tunniks naudingut pakkuv tegevus toimub fantaasiamaailmas, keset head ja kurja ning elemente. Mängu lugu on pikk ja põhjalikult ette võetud, kord on su eesmärgiks majakate läitmise takistamine, siis mingil hetkel saab sellest sinu enda eesmärk. Lugu areneb ja üllatab, nagu hea RPG puhul ikka kombeks.

Liiga põhjalik ja pikk dialoog on üks väheseid etteheiteid seeriale. See pole mäng, mida kuskil ooteruumis või ühistranspordis mängida julgeks, sest keset dialoogi salvestada ei saa ning selle kiirelt mööda vuristamine on pea võimatu ning ebasoovitav.

Peale random encounter võitluste ei ole mängus midagi rutiinset, mis võiks tüütuks muutuda. Pikkade ja igavate labürintide asemel on põnevad mõistatused, mis nõuavad eri tegelaste maagiliste oskuste kasutamist. Need on piisavalt looglised, et keskenduda mängurõõmule. Ei mingit pikslijahtimist ja walkthrough'des sorimist. Kõike seda lõbu saadab superhea taustamuusika, mis väärib juba eraldi GBA SP'le kõrvaklapiadapteri soetamist.

Esialgu raamatut sirvides lööb Djinnide valik ja süsteem pahviks. Mängus on kokku 72 Djinnit, keda tuleb kombineerida 4 elemendi peale, et saaks tekitada 29 erinevat Summon'it. Mängides osutub aga kogu Djinnijaht ja süsteemitamine sama kaasakiskuvaks nagu pokemonide kasvatamine. Võib tunduda, et keda see huvitab, kuid juba esimese eluka tabamisel muutub asi põnevaks.



Golden Sun seeria võlu on, et kuigi kaks mängu moodustavad terviku, on mõlemad osad eraldi mängitavad. Ei ole kuigi suur probleem alustada teisest osast ning esimese osa saamisel jätkata selle mängimist. See on siis nii, nagu minul juhtus. Järjest mängides saab oma üleslöödud tegelaste omadused üle kanda teise osasse, mis tegelikult polegi nii oluline. Tähtis on hoopis, kui sujuvalt ühel hetkel kaks eraldi arenenud lugu teise osa keskel kokku saavad.

Golden Sun võiks olla sama populaarne nagu Pokemonid, kuid ilmselt on häda selles, et Pokemone on rohkem ning Gotta' Catch 'Em All nõiduse alt on raske muud maailma märgata. Golden Sun on aga tunduvalt parem kui üks Pokemon. See on väljakutsuvam ning samas piisavalt lihtne ja lõbus, et soovitada seda oma tüdruksõbrale. Sellisele, kes suudab nautida pikkade dialoogide lugemist.