Pokemoniteema on muideks midagi väga läilat. Arusaamatu, miks, aga nii see on. Umbes, nagu pistad kinni kaks liitrit oma kõige kõige lemmikumat lemmikjäätist ja siis avastad, et külmkapis on veel viis erinevat pakki veel miljon kordi lemmikumaid jäätiseid, mille realiseerimistähtaeg saab kohe-kohe otsa.
Pokemon Red oli äge, vastupandamatu ja puha, aga ülejäänud neist lihtsalt ei tõmba. Ja just sellel samal põhjusel, et ei ole võimalik, et on olemas midagi veel lemmikumat kui sinu lemmik-lemmik. Samm ülilemmikust edasi on juba midagi väga okseleajavat.
Võib-olla nii mõnigi meist tahaks Väikese Illimari kombel oma õnnelikku lapsepõlve uuesti elada, minna tagasi lasteaeda ja elada läbi algkooli rõõmud ja muretu lapsepõlve, aga mina ei taha. Ma tean, et tolle süütu lapsepõlveajaga kaasnesid väga nõmedad piirangud, mis tänases seisus absoluutselt aktsepteeritavad poleks. Ja just täpselt sellise tunde tekitab minus järjekordse pokemonimängu alustamine.
Käi kuradile professor Oak! Vaata ise, mis kell on! Ja jäta mu nimi lõpuks meelde!
Ei saa olemas olla parimast parimat, sest see muudaks parima juba millekski teisejärguiliseks. Parim poleks siis enam parim, vaid hea või pigem isegi "uhh, kuidas see sai mulle üldse meeldida". Paljude videomängude esiisade puhul nii ongi. Nad on parimad omas ajas. Tänapäeval omavad väärtust just tänu sellele, et kunagi olid need õigel ajal õiges kohas.
Pong oli õigel ajal õiges kohas. Space Invaders oli õigel ajal õiges kohas, Super Mario Bros. oli õigel ajal õiges kohas ning esimesed Legend of Zelda ja Final Fantasy olid õigel ajal õiges kohas. Ja kõik, mis edaspidi tuli, oli nende õigel ajal õiges kohas olnud mängude edasiarendused, loomulikult omas ajas omal kohal. Kõiki neid vanavanaisasid on väga lahe mängida, sest me teame, et see on tükike ajalugu. Võimalus elada läbi ja kogeda midagi, mis vaimustas kümme-viisteist, kakskümmend ja kolmkümmend aastat tagasi. Ja samas rõõmu tunda, et see kõik on jäänud minevikku.
Pokemonimängude seerias ilmus mänge aga pea sama tihedalt nagu 80ndatel lamedaid kuulsaid hevirokkbände. Esimene oli hea, teine oli juba esimese koopia, aga siiski hea, kuid kolmas oli juba liiast.
Vaevalt, et keegi kujutaks ennast ette mängimas lõputuid esimese Super Mario Bros. tasemeid. Ilmus esimene. See oli väga omalaadne ja puha. Ilmus teine, Lost Levels, mida väljaspool Jaapanit müükigi ei lastud, sest see olla liiga raske. Ja siis ilmus kolmas, mis oli juba midagi täiesti uut. Täpselt sama võib täheldada kõigi teiste tuntud elujõuliste nimede juures. Iga järgmine mäng erines kuidagi eelkäijast. Oli see siis parem või halvem, aga ikkagi erines.
Täielik erand on pokemonide seeria. Iga järgmine pokemoni mäng pole isegi eelmise edasiarendus, vaid täpselt see sama mäng. Sama graafika, sama tekst, sama kaart ja sama lugu. Võib-olla mitte päris ülitäpselt sama, aga midagi taolist. Umbes nagu, kui sulle antakse võimalus alustada oma elu, mitte Vändra metsast, vaid näiteks hoopis Võrumaa laantest. Ja üldse, mis seal vahet on? Minu virtuaalses toas on ikka üks ja see sama telekas, mille küljes on sama SNES või isegi kui see on GameCube, siis mu mänguema ütleb ikkagi, et ma olen juba suur poiss ja peaksin külastama professor Oak'i, kes minult just paar minutit tagasi nime ja kella küsis. Uhh, ja see sama rivaalitsev Oak'i nõbu või kesiganes. Tüüp probleemidega, kes esimesest hetkest peab sind enda rivaaliks. Ma ei hooli, ma juba tean, et oluline pole rivaalitsemine vaid koostöö ja pokemonide tasakaalustatud arendamine jne. Kasva üles, õpi eelmistest kordadest!
Ma olen juba kasvatanud üles suurepärase Rattata ning evolvinud oma supernunnu Squirtle pisut koledamaks Wartortle'ks ja sealt edasi väga sõjakaks Blastoise'ks. Mitu korda veel? Miks ma alati pean alustama samast kohast?
Kui Super Mario mängude puhul teeb Bowser'i haiglane kiindumus Printsess Peach'i nalja, siis iga järgmise pokemoni puhul ajab professor Oak'i tervitus pigem masendusse.
Groundhog Day sümboliseeris ümbritseva korduvust, mida teevad ka pokemoni mängud, aga ka siin on väike vahe. Nimelt filmis arenes peategelane ise, hoolimata sellest, et ümbritsev päev aina kordus ja kordus. Pokemon'i seerias aga elad sa ühes ja samas päevas või kuus, kui täpsem olla ning sinu oskused ja saavutused elavad selles samas hetkes. Kuid, mis kõige hullem, sinu vaim ja teadvus arenevad vahepeal edasi ning ei saa aru, miks ometi, pead sa seda kõike nullist alustama. Piltlikult öeldes, õppima käima, olles samal ajal täiskasvanu kehas.
Pokemon'ide idee oli suurepärane. See päästis oma uudse ideega 1998. aastaks küllastunud Game Boy ning viis selle veelgi kõrgemale tasemele. Fantastiline. Olgem siis rõõmsad selle üle. Ka minul oli esimest korda suur rõõm Professor Oak'iga kohtuda.
Kurat, Blue oli ikka väga äge, peaks endale kunagi selle kollase kah hankima, mida kunagi järjekindlalt sai taga aetud, kuna see kuradi Pikachu nii kuradi nunnu välja nägi. Uuemaid pole proovinud ja mitte selle pärast, et kõik mängud ühesugused oleksid (suurte vahedega saab hakkama küll, endal läheb juba eiteamitmes kord Blue'd mängida), aga sellepärast et iga uue mängu jaoks oli vaja välja mõelda uued Pokemonid ja iga kuradi korraga läksid nad aina rõvedamateks. Esimesed 150(/151) nägid ikkagi suht coolid välja, aga kõik järgnevad olid lihtsalt koledad taaskasutused okseleajavates värvides, nagu neid oleks disaininud mõni lasteaialaps.
VastaKustutaIsiklikult pole kunagi Pokemonile kätt külge löönud. Sellel rindel jään Megami Tensei juurde, kus -monide asemel pistad endale jumalaid tasku!
VastaKustutaBlaziken on vingeim pokemon. Üks lõbusamaid ja lihtsamaid RPG'sid aga nõustun, et juba üks järg oli liiga palju.
VastaKustutaSarnased või samad on nad kõik, ma pole enam juba 2 aastat umb. pokemoni eriti mänginud, korraks mõtlesin, et kurat, prooviks kõik pokemonid kokku saada aga kui vaatasin, mitu mul puudu on siis jätsin selle uuesti unarusse.
VastaKustuta