neljapäev, 12. jaanuar 2012

Üks LEGO, natuke roboteid ja muud tin can toy kraami

Mõtlesin, et näitan lihtsalt ägedaid asju. Alltoodu on tegelikult üsna ammusest ajast olemas olnud, kuid siiski käesoleva milleeniumi kraam. Retropeldikuga seob neid aga korralik retrohõng.

LEGO, üllataval kombel minu esimene, on puhas retro. Ükskõik, mida LEGO ka ei toodaks, ka kõige futuristlikum komplekt on õnneks või kahjuks retro. Juba futu ise on üks paras retrosõna. See Ninja on aga armas kingitus sõpradelt. Ninja! Ülejäänu, mis edasi tuleb on harilik awesome tin can toy replica.


Kes ei tea, mis on üks Tin Can Toy ja miks see nii äge on, siis lühidalt. 50ndatel, kui Jaapani majanduses valitses olukord, mis vast kuidagi meenutab praegust suurlinnavälist Hiinat ehk siis tööjõud oli metsikult odav, toimus suur osa maailma masstootmisest just nimelt Jaapanis. See kõik oli väga ammu, kui Nintendo oli juba üle 60 aasta vana ja Sony Corporation tegi alles esimesi põlvenõkse, et kunagi kauges tulevikus esimesele üks korralik laks vasta mune anda. Niisiis, dekaad enne kuldseid kuuekümnendaid oli plekist Jaapani mänguasjade hiilgeaeg. Vististi ka aeg, kus Jaapani majandus kinnitas tasapisi kanna USA ja Euroopa inimeste südame külge. Tin Can Toy valik ja tiraažid olid läbi aegade tohutud. Taolisi erinevaid roboteid saab kokku lugeda sadade sadade kaupa, ulatudes julgelt üle kümne tuhande.

Järgmised robotid pärinevad aastast 2008. Roomas Piazza Nuoval sattusin ühte imetoredasse mänguasjapoodi ja kulutasin paarkümment eurot robotitele. Fantastiliseks tegi poe selle vanamehest müüja. Kes on lugenud Pinocciot, teab ise, milline üks Pappa Carlo välja võiks näha. See onu mitte ainult ei müünud, ei kaugeltki mitte, ta elas selles poes ja nende asjadega. Metsikult äge viis vanaduspõlve veeta. Kahjuks olin liiga hämmeldunud, et paluda luba tema pildistamiseks.


Tegin teise pildi veel. Kui te nüüd mõtlete, miks paraboolantenniga robot trummi mängib, siis ma ei oska vastata. Äkki on ta mõeldud kusagil sügaval Aafrika džunglis kohalikele hõimudele satelliittelevisiooni uudiseid bongode kaudu edastama. Midagi telegraafi ja morse moodi eks. Aga seda siis ikka läbi tõsise kosmoseteema, nagu kombeks.


Selle parempoolse plastikroboti ostin samast poest. Kui ülaltoodud robotid on reprod, mis tegelikult pole mõeldud tattidele mängimiseks, siis see on. Edasi tatsudes jõnksutab tegelane mõnusalt oma pead.

Vasakpoolne monster on Sparklz, collectible item Kopenhageni lennujaamast. Vanemad ostsid ja kinkisid, sest leidsid, et see on ainus mõistlik asi, mis mul veel puudu on. Sparklz on äge, sest üleskeerates sõidab see ringi ja pillub sädemeid.


Alltoodud karusselli ostsin ma ühest kõige ebarharilikumast kohast, kust üldse mänguasju osta. Santorini saar Kreekas on tuhandeid aastaid tagasi toimunud vulkaanipurskes allesjäänud imekaunis saarenukk, mida peetakse Atlantise servaks ja mis on niivõrd eluks kõlbmatu, et sinna tuleb laevadega isegi joogivett toimetada, muust söögist rääkimata. Ka sitt toimetatakse sealt minema laevadega, väidetavalt. Pärast persepühkimist pidi paberi prügikasti panema ja ainus viis, kuidas seda jama läbielamist vähendada, oli vähem peldikus käia. No toilet gaming for Retropeldik. Küll aga olid seal fantastiliselt kallid poed vajalike asjadega. Nii ma siis lahkusingi Final Fantasy IV Advance ja veel kahe plekkmänguasjaga, mis paistavad ka juuresolevatelt piltidelt.


Nagu näete, siis karussell (tore eestikeelne sõna, mis ei pärine eesti keelest), on täiesti töövõimeline. Võtab sisse tuurid, mida ise vaevu taluda suudab. Veelgi toredam on see Bugatti, mis muide samuti töötab. Kõik need replikad töötavad, mööndustega. Toimivad, aga tattidele lammutamiseks ma neid ei annaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar