reede, 10. aprill 2009
How to print with Game Boy Printer
Video demonstrates how to print with Game Boy Printer using Pokemon Gold. Background music used in video is recorded from Pokemon Gold. Tunes are:
1. "Welcome to the World of Pokemon"
2. "Pokemon Gym"
3. "Goldenrod City"
Video is made by request of http://www.youtube.com/user/bbbbbb222222
teisipäev, 31. märts 2009
Nintendo Player's Guide esimesed aastad
Ajakiri mänguritele
Mulle meeldib 1990ndate algus. See oli ka portable gaming'u hiilgeaja algus. Kümnendi lävepakul välja tulnud Game Boy võidutses ja mitte vähe ning mõned aastad hiljem avanes minulgi võimalus osa saada sellest meeletust joovastusest, mida Nintendo GB siiani paljudele pakub.
Asi, millest ma osa ei saanud, oli Nintendo Power, Ameerika pikima staažiga mänguajakiri aastast 1988. Pole viga, vähesed väljaspool Ühendriike said seda endale lubada.
Ajakirja esimene kümnend on fantastiline, oma ala klass. Kindlasti juba eraldi väärt kollektsioneerimist.
Kuid see pole veel kõik. Omaette cool on teada, et 1991. aastal said õnnelikud tellijad valida enda Nintendo Power'i aastatellimuse juurde tasuta spetsiaalse ajakirja, mille letihind oli sama, mis kogu NP aastatellimus. Ehk siis, et asi selgem oleks, $15 NP aastatellimusega sai lihtsalt niisama kaasa ühe 15 dollarise Nintendo Player's Guide ajakirja.
Mida meie sel ajal saime? Põhjanaela, mis sisaldas kõige hea kõrval liiga palju saasta, nagu lamedad naljad kuskilt lääne ajakirjast lõigatud Jason Donovan'i kollaažiga ja ilmselgelt lollide tattninade mahaviksitud kirjatükid. See polnud veel kõik, tänu tollastele rasketele aegadele kirjastustes, pidi ka selle sama Põhjanaela tellimust kuude kaupa ootama. Ja ma ei ole kindel, et kõik numbrid üldse kohale jõudsid. Väga eepiline, täielik Oliver Twist.
OK, rändame nüüd tagasi õnnelikku paralleeluniversumisse, mis eksisteeris meist umbes 10 000 km kaugusel ja millest meil nüüd tänu rahvusvahelisele kaubandusele võimalus osa saada on.
NES Game Atlas Player's Guide
Esimesed kuus Player's Guide ajakirja ilmusid 1991. ja 1992. aastal. Nendest neli on omalaadsed ning eristuvad kõigist ülejäänud PG'dest, mis ilmusid kuni 2007. aastani, kui sari lõpetati.
Kõige esimene oli NES Game Atlas. See andis põhjaliku 176 leheküljelise ülevaate tolle aja 18nest parimast Nintendo Entertainment System'i mängust. Esimese Player's Guide sisu on küll veidi rohmakas ja kohati pinnapealne, kuid siiski fantastiline teabeallikas nii tollastele kui ka tänapäeva NES'i mänguritele.
Kuigi NES Game Atlas käib põhjalikult läbi kõik kolm Super Mario Bros. mängu ilmus kohe ka teine Player's Guide, Mario Mania, mis keskendus ainult Super Mario mängudele ja ajaloole (algse nimega The Complete Mario)
Game Boy Player's Guide
Samal aastal nägi ilmavalgust veel Game Boy Nintendo Player's Guide. Selles ajakirjas on disain ja sisu viidud täiesti uuele tasemele. Lisaks 28le põhjalikule ülevaatele, mahutavad selle lehed veel 136 mängu lühitutvustuse. Ja kõike seda tasuta, kui sul oli Nintendo Power'i aastatellimus. Amazing!
Super NES Player's Guide
Kuna umbes aasta aega oli ilma teinud uus Super Nintendo Entertainment System, oli 1992. aastal aeg avaldada Super NES Player's Guide. See jätkab eelmise PG poolt seatud lati tõstmist ning kirjeldab sügavuti juba 39 SNES'i mängu, lisaks tutvustab 16 tulevikus ilmuvat nime. 39 on siiski juba väga palju, tundub, et millegi arvelt on tehtud järeleandmisi, sest ka lehekülgede arv on pisut vähenenud.
Vahepeal selgus, et SNES'i Legend of Zelda: A Link To The Past on juba nii äge mäng, et sellele vaid Super NES Player's Guide lehtedel olemisest ei piisa. Nii ilmus esimene täiesti tervet ajakirja mahutav strategy guide.
Top Secret Passwords
Nintendo Player's Guide esimese ja küllaltki omapärase ajastu lõpetas Top Secret Passwords. Ajakiri pole küll ideaalne, kuid siiski üsna mahukas. Kokku paljastatakse 250 erineva NES'i, GB ja SNES'i mängu salajased paroolid.
Super Game Boy Player's Guide
Aastal 1994 ilmus midagi, mida esikaanel pole tihatud Nintendo Player's Guide logoga märkida. Super Game Boy Nintendo - The Complete Guide to the Colorful Side of Game Boy. Masendav.
Ajakiri on õhuke, lame ja kohe täiesti masendavalt odav käkk. Poole hinna eest tavalisest PG'st müüakse midagi, mis tõotab meid esmapilgul tutvustada samal aastal ilmunud Super Game Boy ja selle mängudega. Ei! Reaalsus on, et tegelikult räägitakse, kuidas tweak'ida olemasolevate GB mängude värve.
Who cares, kuidas mu viie aasta vanune Tetris teleriekraanil välja näeb! Näidake midagi uut! Kurb on, et isegi üks Nintendo Power on pea kaks korda paksem, kui see ajakiri. Ja miljon korda sisukam. Nintendo oleks pidanud seda tasuta jagama. Täiesti masendav ajakiri.
Kokkuvõtteks
Kui Super Game Boy Player's Guide pettumusest üle saada, on kõigi puhul tegu ikkagi fantastiliste ja ainulaadsete ajakirjadega, mis kannavad ajastu märki ning varustavad lugejat uue informatsiooniga, hoolimata kõikvõimsast internetist. Kõik need Player's Guide'd väärivad eraldi ülevaadet, mis loodetavasti ka kunagi valmivad.
Asi, millest ma osa ei saanud, oli Nintendo Power, Ameerika pikima staažiga mänguajakiri aastast 1988. Pole viga, vähesed väljaspool Ühendriike said seda endale lubada.
Ajakirja esimene kümnend on fantastiline, oma ala klass. Kindlasti juba eraldi väärt kollektsioneerimist.
Kuid see pole veel kõik. Omaette cool on teada, et 1991. aastal said õnnelikud tellijad valida enda Nintendo Power'i aastatellimuse juurde tasuta spetsiaalse ajakirja, mille letihind oli sama, mis kogu NP aastatellimus. Ehk siis, et asi selgem oleks, $15 NP aastatellimusega sai lihtsalt niisama kaasa ühe 15 dollarise Nintendo Player's Guide ajakirja.
Mida meie sel ajal saime? Põhjanaela, mis sisaldas kõige hea kõrval liiga palju saasta, nagu lamedad naljad kuskilt lääne ajakirjast lõigatud Jason Donovan'i kollaažiga ja ilmselgelt lollide tattninade mahaviksitud kirjatükid. See polnud veel kõik, tänu tollastele rasketele aegadele kirjastustes, pidi ka selle sama Põhjanaela tellimust kuude kaupa ootama. Ja ma ei ole kindel, et kõik numbrid üldse kohale jõudsid. Väga eepiline, täielik Oliver Twist.
OK, rändame nüüd tagasi õnnelikku paralleeluniversumisse, mis eksisteeris meist umbes 10 000 km kaugusel ja millest meil nüüd tänu rahvusvahelisele kaubandusele võimalus osa saada on.
NES Game Atlas Player's Guide
Esimesed kuus Player's Guide ajakirja ilmusid 1991. ja 1992. aastal. Nendest neli on omalaadsed ning eristuvad kõigist ülejäänud PG'dest, mis ilmusid kuni 2007. aastani, kui sari lõpetati.
Kõige esimene oli NES Game Atlas. See andis põhjaliku 176 leheküljelise ülevaate tolle aja 18nest parimast Nintendo Entertainment System'i mängust. Esimese Player's Guide sisu on küll veidi rohmakas ja kohati pinnapealne, kuid siiski fantastiline teabeallikas nii tollastele kui ka tänapäeva NES'i mänguritele.
Kuigi NES Game Atlas käib põhjalikult läbi kõik kolm Super Mario Bros. mängu ilmus kohe ka teine Player's Guide, Mario Mania, mis keskendus ainult Super Mario mängudele ja ajaloole (algse nimega The Complete Mario)
Game Boy Player's Guide
Samal aastal nägi ilmavalgust veel Game Boy Nintendo Player's Guide. Selles ajakirjas on disain ja sisu viidud täiesti uuele tasemele. Lisaks 28le põhjalikule ülevaatele, mahutavad selle lehed veel 136 mängu lühitutvustuse. Ja kõike seda tasuta, kui sul oli Nintendo Power'i aastatellimus. Amazing!
Super NES Player's Guide
Kuna umbes aasta aega oli ilma teinud uus Super Nintendo Entertainment System, oli 1992. aastal aeg avaldada Super NES Player's Guide. See jätkab eelmise PG poolt seatud lati tõstmist ning kirjeldab sügavuti juba 39 SNES'i mängu, lisaks tutvustab 16 tulevikus ilmuvat nime. 39 on siiski juba väga palju, tundub, et millegi arvelt on tehtud järeleandmisi, sest ka lehekülgede arv on pisut vähenenud.
Vahepeal selgus, et SNES'i Legend of Zelda: A Link To The Past on juba nii äge mäng, et sellele vaid Super NES Player's Guide lehtedel olemisest ei piisa. Nii ilmus esimene täiesti tervet ajakirja mahutav strategy guide.
Top Secret Passwords
Nintendo Player's Guide esimese ja küllaltki omapärase ajastu lõpetas Top Secret Passwords. Ajakiri pole küll ideaalne, kuid siiski üsna mahukas. Kokku paljastatakse 250 erineva NES'i, GB ja SNES'i mängu salajased paroolid.
Super Game Boy Player's Guide
Aastal 1994 ilmus midagi, mida esikaanel pole tihatud Nintendo Player's Guide logoga märkida. Super Game Boy Nintendo - The Complete Guide to the Colorful Side of Game Boy. Masendav.
Ajakiri on õhuke, lame ja kohe täiesti masendavalt odav käkk. Poole hinna eest tavalisest PG'st müüakse midagi, mis tõotab meid esmapilgul tutvustada samal aastal ilmunud Super Game Boy ja selle mängudega. Ei! Reaalsus on, et tegelikult räägitakse, kuidas tweak'ida olemasolevate GB mängude värve.
Who cares, kuidas mu viie aasta vanune Tetris teleriekraanil välja näeb! Näidake midagi uut! Kurb on, et isegi üks Nintendo Power on pea kaks korda paksem, kui see ajakiri. Ja miljon korda sisukam. Nintendo oleks pidanud seda tasuta jagama. Täiesti masendav ajakiri.
Kokkuvõtteks
Kui Super Game Boy Player's Guide pettumusest üle saada, on kõigi puhul tegu ikkagi fantastiliste ja ainulaadsete ajakirjadega, mis kannavad ajastu märki ning varustavad lugejat uue informatsiooniga, hoolimata kõikvõimsast internetist. Kõik need Player's Guide'd väärivad eraldi ülevaadet, mis loodetavasti ka kunagi valmivad.
kolmapäev, 18. märts 2009
Golden Sun - "GBA kuldne laps"
Golden Sun seeria on kaks mängu, mis tegelikult pidid olema üks. Game Boy Advance parima RPG tiitli välja teeninu esimene osa ilmus 2001. ning selle järg Golden Sun: The Lost Age 2003. aastal.
Mäng löödi kaheks väidetavalt tehnilistel põjustel, kuna see ei mahtuvat ühele kassetile ära. Põhjus võib olla tõsi ning mängija ei pea tulemuses pettuma. Golden Sun on mahukas, kaasakiskuv ja graafiliselt võimas. Võitlusstseenide efektid ning just pokemone meenutavate Djinnide abil tehtavad Summon'id on GBA ekraanil hämmastavalt kaunid.
Kokku vähemalt viiekümneks tunniks naudingut pakkuv tegevus toimub fantaasiamaailmas, keset head ja kurja ning elemente. Mängu lugu on pikk ja põhjalikult ette võetud, kord on su eesmärgiks majakate läitmise takistamine, siis mingil hetkel saab sellest sinu enda eesmärk. Lugu areneb ja üllatab, nagu hea RPG puhul ikka kombeks.
Liiga põhjalik ja pikk dialoog on üks väheseid etteheiteid seeriale. See pole mäng, mida kuskil ooteruumis või ühistranspordis mängida julgeks, sest keset dialoogi salvestada ei saa ning selle kiirelt mööda vuristamine on pea võimatu ning ebasoovitav.
Peale random encounter võitluste ei ole mängus midagi rutiinset, mis võiks tüütuks muutuda. Pikkade ja igavate labürintide asemel on põnevad mõistatused, mis nõuavad eri tegelaste maagiliste oskuste kasutamist. Need on piisavalt looglised, et keskenduda mängurõõmule. Ei mingit pikslijahtimist ja walkthrough'des sorimist. Kõike seda lõbu saadab superhea taustamuusika, mis väärib juba eraldi GBA SP'le kõrvaklapiadapteri soetamist.
Esialgu raamatut sirvides lööb Djinnide valik ja süsteem pahviks. Mängus on kokku 72 Djinnit, keda tuleb kombineerida 4 elemendi peale, et saaks tekitada 29 erinevat Summon'it. Mängides osutub aga kogu Djinnijaht ja süsteemitamine sama kaasakiskuvaks nagu pokemonide kasvatamine. Võib tunduda, et keda see huvitab, kuid juba esimese eluka tabamisel muutub asi põnevaks.
Golden Sun seeria võlu on, et kuigi kaks mängu moodustavad terviku, on mõlemad osad eraldi mängitavad. Ei ole kuigi suur probleem alustada teisest osast ning esimese osa saamisel jätkata selle mängimist. See on siis nii, nagu minul juhtus. Järjest mängides saab oma üleslöödud tegelaste omadused üle kanda teise osasse, mis tegelikult polegi nii oluline. Tähtis on hoopis, kui sujuvalt ühel hetkel kaks eraldi arenenud lugu teise osa keskel kokku saavad.
Golden Sun võiks olla sama populaarne nagu Pokemonid, kuid ilmselt on häda selles, et Pokemone on rohkem ning Gotta' Catch 'Em All nõiduse alt on raske muud maailma märgata. Golden Sun on aga tunduvalt parem kui üks Pokemon. See on väljakutsuvam ning samas piisavalt lihtne ja lõbus, et soovitada seda oma tüdruksõbrale. Sellisele, kes suudab nautida pikkade dialoogide lugemist.
Mäng löödi kaheks väidetavalt tehnilistel põjustel, kuna see ei mahtuvat ühele kassetile ära. Põhjus võib olla tõsi ning mängija ei pea tulemuses pettuma. Golden Sun on mahukas, kaasakiskuv ja graafiliselt võimas. Võitlusstseenide efektid ning just pokemone meenutavate Djinnide abil tehtavad Summon'id on GBA ekraanil hämmastavalt kaunid.
Kokku vähemalt viiekümneks tunniks naudingut pakkuv tegevus toimub fantaasiamaailmas, keset head ja kurja ning elemente. Mängu lugu on pikk ja põhjalikult ette võetud, kord on su eesmärgiks majakate läitmise takistamine, siis mingil hetkel saab sellest sinu enda eesmärk. Lugu areneb ja üllatab, nagu hea RPG puhul ikka kombeks.
Liiga põhjalik ja pikk dialoog on üks väheseid etteheiteid seeriale. See pole mäng, mida kuskil ooteruumis või ühistranspordis mängida julgeks, sest keset dialoogi salvestada ei saa ning selle kiirelt mööda vuristamine on pea võimatu ning ebasoovitav.
Peale random encounter võitluste ei ole mängus midagi rutiinset, mis võiks tüütuks muutuda. Pikkade ja igavate labürintide asemel on põnevad mõistatused, mis nõuavad eri tegelaste maagiliste oskuste kasutamist. Need on piisavalt looglised, et keskenduda mängurõõmule. Ei mingit pikslijahtimist ja walkthrough'des sorimist. Kõike seda lõbu saadab superhea taustamuusika, mis väärib juba eraldi GBA SP'le kõrvaklapiadapteri soetamist.
Esialgu raamatut sirvides lööb Djinnide valik ja süsteem pahviks. Mängus on kokku 72 Djinnit, keda tuleb kombineerida 4 elemendi peale, et saaks tekitada 29 erinevat Summon'it. Mängides osutub aga kogu Djinnijaht ja süsteemitamine sama kaasakiskuvaks nagu pokemonide kasvatamine. Võib tunduda, et keda see huvitab, kuid juba esimese eluka tabamisel muutub asi põnevaks.
Golden Sun seeria võlu on, et kuigi kaks mängu moodustavad terviku, on mõlemad osad eraldi mängitavad. Ei ole kuigi suur probleem alustada teisest osast ning esimese osa saamisel jätkata selle mängimist. See on siis nii, nagu minul juhtus. Järjest mängides saab oma üleslöödud tegelaste omadused üle kanda teise osasse, mis tegelikult polegi nii oluline. Tähtis on hoopis, kui sujuvalt ühel hetkel kaks eraldi arenenud lugu teise osa keskel kokku saavad.
Golden Sun võiks olla sama populaarne nagu Pokemonid, kuid ilmselt on häda selles, et Pokemone on rohkem ning Gotta' Catch 'Em All nõiduse alt on raske muud maailma märgata. Golden Sun on aga tunduvalt parem kui üks Pokemon. See on väljakutsuvam ning samas piisavalt lihtne ja lõbus, et soovitada seda oma tüdruksõbrale. Sellisele, kes suudab nautida pikkade dialoogide lugemist.
esmaspäev, 16. märts 2009
Ristpistes retromaatriks ehk eestimaine DS Lite vutlar
Nintendo DS Lite'i pole just lihtne sõrmejägede eest kaitsta. Selle valget, musta või mis iganes värvi pind hägustub kasutamise käigus kiirelt. Armsat mängukonsooli ei aita pikalt puhtana hoida ka higise T-särgi saba. Tuttav probleem, eks? Lahendus on lihtne, leia enda konsoolile vutlar.
Vutlari leiab aga siitsamast Maarjamaa voortelt. Nimelt on üks nobedasõrmeline neiu võtnud nõuks appi rutata kõigile töntside rasvaste näppudega poistele. Selle tüdruku Etsy Taevas on täis erinevaid heegeldatud tõmblukkudega kotikesi, mis mõeldud just DS Lite jaoks.
Need on fantastilised, ilusad ja praktilised. Iga retrosõbra ja kaasaegse mänguri unistus. Koti üht poolt kaunistab Nintendo teemaline tikand ning teisel poolel on ülilahe tasku mitme DS'i mängu hoidmiseks.
Mis kõige tähtsam, sellise koti regulaarne kasutamine hoiab konsooli puhtana. Oi aeg, see on täiesti Eesti käsitöö.
Kotti sobib ideaalselt ka Game Boy Color. Tõeline backward compatibility!
Vutlari leiab aga siitsamast Maarjamaa voortelt. Nimelt on üks nobedasõrmeline neiu võtnud nõuks appi rutata kõigile töntside rasvaste näppudega poistele. Selle tüdruku Etsy Taevas on täis erinevaid heegeldatud tõmblukkudega kotikesi, mis mõeldud just DS Lite jaoks.
Need on fantastilised, ilusad ja praktilised. Iga retrosõbra ja kaasaegse mänguri unistus. Koti üht poolt kaunistab Nintendo teemaline tikand ning teisel poolel on ülilahe tasku mitme DS'i mängu hoidmiseks.
Mis kõige tähtsam, sellise koti regulaarne kasutamine hoiab konsooli puhtana. Oi aeg, see on täiesti Eesti käsitöö.
Kotti sobib ideaalselt ka Game Boy Color. Tõeline backward compatibility!
laupäev, 7. märts 2009
Graafikaorjus
Mõiste graphics whores tähendab mängureid, kes peavad mängu graafilist taset ja hetkel tehnilistele võimalustele vastavat realismi ülimaks ning unustavad seda arvustades mängitavuse. Pakun, et väljendi idee sai alguse esimese videomängu leiutamisega ning oli pikka aega aina edasiviivaks jõuks. Ja nii edasi tänapäevani, mil tõsimeeli väljendatakse pettumust, et mäng on ainult 720p.
Meenutamata NES'i klassikuid meenutan ma hoopis 11 aastat hilisemat Fallout'i ja Fallout 2'te (1997), mis panid aluse ülikaua oodatud Fallout 3'le. Oli see kõva "reso", mis tegi mängust kultusmängu? Ei, absoluutselt mitte. Just tänu story'le ja mängus napi graafikaga kirjeldatud keskkonnale sai Fallout'ist mäng, mida fännid mängisid alateadlikult edasi iseenda peas edasi pärast ööläbi kestnud mängusessiooni, et pidada vastu päev ning jätkata mängimisega järgmisel ööl. Fallout 2 sisaldas nii palju veidraid vihjeid, et piisas õiges seltskonnas mainida sõna "foolaut" ja oligi järjekordne öö keskusteluga täidetud.
Retrogamerid ütlevad, et Atari 2600 ja NES'i ajal mõeldi mäng valmis enda peas. Näib olevat oskus, mida tänapäeval tänu graafikale nagu enam vaja ei läheks. Siiski vajame ka täna enne graafilist ilu eelkõige just mängulisust. Computer generated photorealistic jiggly boobs võivad küll mõneks hetkeks väga kütkestavad olla, kuid ilma kujutlusvõimet ergastava loota on videomängu asemel pigem mõistlik üks pornokas leida ja sealseid ettetallutud radu edasi käia.
Meenutamata NES'i klassikuid meenutan ma hoopis 11 aastat hilisemat Fallout'i ja Fallout 2'te (1997), mis panid aluse ülikaua oodatud Fallout 3'le. Oli see kõva "reso", mis tegi mängust kultusmängu? Ei, absoluutselt mitte. Just tänu story'le ja mängus napi graafikaga kirjeldatud keskkonnale sai Fallout'ist mäng, mida fännid mängisid alateadlikult edasi iseenda peas edasi pärast ööläbi kestnud mängusessiooni, et pidada vastu päev ning jätkata mängimisega järgmisel ööl. Fallout 2 sisaldas nii palju veidraid vihjeid, et piisas õiges seltskonnas mainida sõna "foolaut" ja oligi järjekordne öö keskusteluga täidetud.
Retrogamerid ütlevad, et Atari 2600 ja NES'i ajal mõeldi mäng valmis enda peas. Näib olevat oskus, mida tänapäeval tänu graafikale nagu enam vaja ei läheks. Siiski vajame ka täna enne graafilist ilu eelkõige just mängulisust. Computer generated photorealistic jiggly boobs võivad küll mõneks hetkeks väga kütkestavad olla, kuid ilma kujutlusvõimet ergastava loota on videomängu asemel pigem mõistlik üks pornokas leida ja sealseid ettetallutud radu edasi käia.
pühapäev, 22. veebruar 2009
Game Boy pole vaid mänguasi ...
ehk katsed muuta äsja ilmavalgust näinud mängukonsool pihuarvutiks
Kui oled kunagi mööda lasknud kohtumise, unustanud olulise sündmuse või soovinud, et sul oleks kaasas vajalik telefoninumber, huvitab sind kindlasti "InfoGenius Personaalne Abimees". Sellel on palju funktsioone, mis leiduvad kalendermärkmikes, kuid see siin on nii elektrooniline kui ka kaasaskantav. Märkmed, kalkulaator, aadressi- ja telefoniraamat ning saja aasta kalender on kõik ühes koos.
Kõik ei ole kuld, mis hiilgab, kuid just selliselt reklaamib Nintendo 1991. aastal vastvalminud Game Boy mängutarkvara Personal Organizer.
Nimelt, 1989. aastal ilmunud Game Boy reklaamikampaania võttis tollal üheks sihtgrupiks soliidsed täiskasvanud. Reklaamvideod näitasid, kuidas bussis tennist mängida, ämma kallis elutoas pesapalli taguda ja nii edasi. Tõenäoliselt otsustas InfoGenius sellest kõigest osa saada ning lõi Productivity Pak tootesarja. Sarja, mida vaadates pole võimalik aru saada, kellele see tegelikult mõeldud on.
Üldine idee oli võimas. Toodeti terve seeria Game Boy programme, mis asendaksid sõnastikke, märkmikku, telefoniraamatut, kalkulaatorit, kalendrit, infoatlast ja isegi reisiabi. Kõlab üleolevalt, eriti tolle aja kohta, kuid tulemus ise oli üsna nadi.
Tõlkesõnastik Game Boy's
Kõigepealt ilmusid prantsuse-inglise ja hispaania-inglise tõlkesõnastikud Berlitz French Translator ja Berlitz Spanish Translator. Iseenesest pole neil suurt vigagi. 12500 sõna ja 300 väljendit teeb neist täiesti arvestatavad taskusõnastikud. Kui Game Boy nappide nuppudega trükkimmine ära õppida, siis sõna tõlke leidmiseks väga palju aega ei kulugi. Programmis on lisaks valuutakonverter, milles saab salvestada vastava keele maade jaoks vahetuskursi dollari suhtes. Mugav.
Kokkuvõtteks sobivad Berlitz tõlkesõnastikud nii lastele kui ka mängulistele täiskasvanutele. Kui välja arvata need sada aastat kestvad 8 sekundit, mis kulub programmi käivitamisele ning sõnade sissetoksimise ebamugavus, on sõnastikud oma aja mõttes isegi kasutatavad ning küllaltki edevad programmid.
Õigekirjakontroll Game Boy abil
Aasta hiljem väljastati õigekirjaprogramm Spell Checker and Calculator. See on aeglane. Juba pikema sõna sisestamine on tüütu, kuid otsing 60 000 sõna hulgast kestab üle 20 sekundi. Vastete pakkumise loogika on tüütu, sest õigekirja teada saamiseks pead teadma sõna enam-vähem täispikkuses. Näiteks miscellaneous leidmiseks ei piisa misc otsimisest. Siisiki suudab sõnastik pikemaid sõnu kuni 3 vea juures ära tunda. Kui tähelepanemata jätta otsingu aeglus ning ebamugavus, et igal proovimisel tuleb sõna uuesti sisse toksida, võib õigekirjakontrolliga isegi rahule jääda. Tegu on siiski aastaga 1990, kui enamik meist alles unistas päris oma Game & Watch mängust, täpsemalt need, kes teadsid, et tegelikult teeb "munamänge" Nintendo.
Spell Checker sisaldab ka ebamugavat kalkulaatorit, mis on lisaks vigane. Ruutjuure arvutamine kestab pikki sekundeid ning ekraani täidab mäsu, kui jagamistehte tulemusel ei mahu kõik komakohad enam ekraanile ära. Näiteks tehte 0,0000000001 / 2 tulemus on selline:
Spell Checker sisaldab ka ebamugavat kalkulaatorit, mis on lisaks vigane. Ruutjuure arvutamine kestab pikki sekundeid ning ekraani täidab mäsu, kui jagamistehte tulemusel ei mahu kõik komakohad enam ekraanile ära. Näiteks tehte 0,0000000001 / 2 tulemus on selline:
Kui sõnastiku osaga võib enam-vähem rahule jääda, siis kalkulaatori teostus on küll andestamatu Sellest ajast mäletan ma suurepäraseid taskukalkulaatoreid, millest ägedaim oli kreediitkaardi mõõtmetes imemasin. Võimas, nuppudeta, päikesepatareiga ning kuldse disainiga must kalkulaator. Tõeline oma aja ime.
Frommer'i Reisiabi Game Boy's
Veel aasta hiljem, 1991. aastal, ilmusid Frommer's Travel Guide ja Personal Organizer. Mõlemad programmid on liiga halvad selleks, et olla tõsi, aga olemas nad on. Võiks ju arvata, et eelmise aastate vigadest õpiti, kuid pigem on vigu veel juurde tekitatud.
Frommer's Travel Guide on imelike üliaeglaste menüüdega programm, mis sisaldab 16 suurema Ameerika Ühendriikide linnade teenuste- ja infotelefonide numbreid. "Mängu" reklaam on paljulubav ning jätab mulje totaalsest maagiast "find out what sports events are happening", tegelikult varustatakse sind vaid Chicago Bulls'i telefoninumbiga, et sa selle ise välja uurida saaksid. Programmis on küll hotellide ja restoranide hinnaklasside ja teemade filtrid, kuid need tunduvad üsna kasutud ja väheütlevad. Menüüde vahetus on aeglane swipe right efekt, mis muudab kasutamise pea talumatuks. Kokkuvõtteks, et leida ühest Ameerika suurlinnast Travel Guide pakutud 11 restorani hulgast just see, mis sinu maitsele ja hinnaklassile sobib, on lihtsam kasutada kohalike abi.
Game Boy kui pihuarvuti
Personal Organizer väärib lähemat vaatamist, aga mitte liiga lähedalt, sest tõde teada saades võib halb hakata. Programmi funktsioonide nimekiri on esmapilgul aukartust äratav, kuid lähemal tutvumisel kaob kogu vaimustus.
Personal Organizer sisaldab kalendermärkmikku, kalendrit, telefoniraamatut, teenusenumbrite kataloogi, maailma kella, kalkulaatort ja märkmeraamatut. Kalender ja kalendermärkmik katavad ajavahemiku 01.01.1991 - 31.12.2099. Kalender ise sisaldab suuremaid Ameerika tähtpäevi ning, kui aega oodata on, saab seda ka niisama sirvida. Kalenderisse saab teha sissekandeid. Siinkohal ei maksa väga vaimustusse sattuda, sest see mahutab kõigest 35 kirjet, millest igaüks saab olla kuni 36 tähemärki pikk. Samas, palju rohkem meil vaja olekski.
Telefoniraamat mahutab aga 90 kirjet. Täiesti optmeerimatult on jaotatud iga kirje 5 osaks (Name, Company, Address, City State & ZIP, Phone number), millest iga osa mahutab omakorda 18 tähemärki. Ehk siis, kui kasutajal peakski olema soov teha kellegi kohta 90 märgine kirje, peab ta selle 5 välja peale laiali jagama.
"800"-numbrite kataloog sisaldab 25 teenuste teemat, millest põhjalikem on hotellide kataloog 61 telefoninumbriga, samas näiteks raudtee kataloog sisaldab vaid Amtrak'i telefoni. Ebamugav ja pinnapealne programm. Veidi naljakas on ette kujutada kedagi Game Boy'st Tiffany & Co telefoninumbrit otsimas.
Maailma kellaaegade võrdlemine enda ajatsooniga on lihtsalt ebamugav ning kalkulaator on täpselt sama, mis aasta tagasi ja sama vigane.
Nüüd märkmik. On raske ette kujutada kedagi nooleklahvide ning kahe nupu abil märkmeid tegemas. Seda on mõistnud ka InfoGenius ning muutnud märkmiku kasutamise iseenesest mõttetuks. Kogu Notepad'i peale on eraldatud vaid 4 lehekülge, millest iga leht mahutab vaid 38 tähemärki.
Viimase põntsu paneb Personal Organizer'ile fakt, et otse loomulikult vajab see programm ikkagi päris käekella olemasolu. Kassetil puudub sisemine kell ning igal sisselülitamisel küsitakse kasutajalt kuupäeva ja kellaaega. Kui tüütu!
Kokkuvõtteks
Personal Organizer on neist viiest kõige kõlavama nimega ning kuigi Travel Guide osutub esimest infopunkti kohates täiesti kasutuks, kukub Personal Organizer tänu oma pretensioonikusele palju kõrgemalt. Märkmete tegemine sellise seadmega on mõeldamatu, sest tunduvalt lihtsam on teha märkmeid pliiatsiga ajalehe servale. Igasugune otsimine sellet programmist on tunduvalt aeglasem kui tavalise telefonimärkmiku kasutamine ning ülejäänud funktsioonid, mis samuti pea igas paberist kalendermärkmikus olemas on, ei paelu inimesi ka 18 aasta võrra arenenumates seadmetes. Ja mis põhiline, '89. aasta Game Boy on ikkagi mängukonsool. See ei mahu isegi mantlitaskusse ära. On kahtlane, et keegi üldse üritas seda tõsiselt võetava pihuarvutina kasutada.
Kõik need 5 Game Boy mängu on suhteliselt haruldased, samas suhteliselt odavad ning leitavad umbes 5 dollari eest, muidugi juhul, kui neid ikka parasjagu leidub. Oma olemuselt võib neid võrrelda Game Boy kaameraga, mis pakub hullumeelset rõõmu umbes 20 minutiks. Aga kuna Productivity Pak sarjal puudub igasugune mänguline väärtus, võib ette kujutada, kui paljud neist mängukassettidest pettunud ostjate poolt lihtsalt minema visati.
esmaspäev, 9. veebruar 2009
Nintendo Power ehk tagasi augustisse 1995
1995. aasta august oli konsoolinduses huvitav ja ärev aeg. Viienda generatsiooni suurtegijate esindaja Sega Saturn oli juba turul ning avapauku ootas Nintendo uus rivaal Sony PlayStation. Ees olid suured muutused.
Tol ajal võidutses konsooliturul veel Nintendo. Esimene Game Boy ja Super NES olid täies elujõus, neile toodeti aktiivselt mänge ning mõlemad konsoolid tegid edukat koostööd Super Game Boy abil. Ägedate reklaamidega tutvustati iga hetk müügile saabuvat revolutsioonilist Virtual Boy'd ning välja oli kuulutatud Nintendo Ultra 64.
Seda kõike kajastab täies oma aja vaimus '95 aasta Nintendo Power'i augustinumber Volume 75, "The only inside source for all Nintendo games."
Tegu on erilise numbrga, mis valmistab fänne ette Virtual Boy ostmiseks. Ajakiri pühendab 20 eksklusiivset lehekülge Virtual Boy siseinfo esmakordseks paljastamiseks. Põhjalikult käiakse läbi esimesed neli launch'i-mängu, mis on lühidalt ära kirjeldatud ka siinses Virtual Boy artiklis.
Üllatavalt vähe keskendutakse konsooli omadustele, lühidalt vastakse tüüpilistele küsimusele "a miks punane?" ja "kas patareidega kah saab?" Põhiline aur pannakse hoopis mängudes võitmise strateegiatele nii, et neid kirjeldusi võiks suisa walkthrough'deks nimetada.
Virtual Boy teema täiendamiseks on ajakirjas eraldi papilehel anakroomsed pildid, mille vaatamiseks vajalikud prillid lisati vaid kodutellimustele. Taaskord tuleb Virtual Boy puhul nentida, et ka nii vinge ajakiri ei suuda edasi anda efekti, mida konsool tegelikult näitab, isegi mitte 3D piltide abil. Ilmselt just seda silmas pidades rõhutas lugejaile Nintendo läbi tuttava Blockbuster'i konsoolirendi reklaami: "Virtual Boy must be experienced to be believed".
Tulevaste mängude tutvustamisele ja vanade taas elluäratamisele pühendab Nintendo oma ajakirjas palju energiat ning tulemus on võimas. Ajakirja keskele on kokku volditud 3 A4 suurune peatselt ilmuva Killer Instinct SNES'i versiooni vinge plakat.
Nintendo Power'i kaante vahelt leiab Earthworm Jim (GB) ja paljude teiste mängude lühitutvustused, kõige muu hulgas Killer Instinct Game Boy versiooni tiiseri.
Classified Information teemas avaldatakse vanemate mängude salajasi paroole ning värvatakse lugejaid agentideks koodide otsimisel. Üleüldse torkab ajakirjas silma aktiivne lugejate kaasamine ja intensiivne teemadesse sisse tõmbamine. Tegu on mahuka Nintendo reklaamiga. Samas pole see üldse häiriv, pigem vastupidi. Edasi lugedes isu ainult kasvab ning nii mõnigi seni tavalisena tundunud mäng seatakse uude valgusesse.
Mängud, mida tutvustatakse, on tolle aja parimad ning kaante vahel ei leidu ühtegi arvustust, mis üritaks musta valgeks rääkida.
Kogu ajakirja peale on kokku 13 väga põhjalikku mänguülevaadet, millest tuntumad on: Chrono Trigger (SNES), Yoshi's Island - Super Mario World 2 (SNES), Street Fighter II (GB) ja Judge Dredd (GB). Väike üllatus oli Ninja Gaiden Trilogy (SNES), mis koosneb kolmest '89 - '91 ilmunud Ninja Gaiden (NES) mängust. Üllatus selles mõttes, et tegu oli juba tol ajal klassikaga, mida siis muutumatul kujul SNES'ile edasi kanti. Mängule Phantom 2040 (SNES) on aga pühendatud korralik strategy guide peatükk. Mängu tasemed on lugejale täielikult lahti rullitud ning katavad kogu Killer Instinct'i plakati tagakülje.
Kõigi mängude ülevaateid saadab rikkalik pildimaterjal ning suuremate ülevaadete ekraanipilte täiendavad omakorda ägedad joonistused mängumaailmast - pure game art.
Kõigele lisaks avalikustatakse ajakirjas uue NU64 ning selle 2 esimese mängu Killer Instinct ja Cruis'n USA väljalaskeaeg tuleva aasta aprillis... jajah...
Tol ajal võidutses konsooliturul veel Nintendo. Esimene Game Boy ja Super NES olid täies elujõus, neile toodeti aktiivselt mänge ning mõlemad konsoolid tegid edukat koostööd Super Game Boy abil. Ägedate reklaamidega tutvustati iga hetk müügile saabuvat revolutsioonilist Virtual Boy'd ning välja oli kuulutatud Nintendo Ultra 64.
Seda kõike kajastab täies oma aja vaimus '95 aasta Nintendo Power'i augustinumber Volume 75, "The only inside source for all Nintendo games."
Tegu on erilise numbrga, mis valmistab fänne ette Virtual Boy ostmiseks. Ajakiri pühendab 20 eksklusiivset lehekülge Virtual Boy siseinfo esmakordseks paljastamiseks. Põhjalikult käiakse läbi esimesed neli launch'i-mängu, mis on lühidalt ära kirjeldatud ka siinses Virtual Boy artiklis.
Üllatavalt vähe keskendutakse konsooli omadustele, lühidalt vastakse tüüpilistele küsimusele "a miks punane?" ja "kas patareidega kah saab?" Põhiline aur pannakse hoopis mängudes võitmise strateegiatele nii, et neid kirjeldusi võiks suisa walkthrough'deks nimetada.
Virtual Boy teema täiendamiseks on ajakirjas eraldi papilehel anakroomsed pildid, mille vaatamiseks vajalikud prillid lisati vaid kodutellimustele. Taaskord tuleb Virtual Boy puhul nentida, et ka nii vinge ajakiri ei suuda edasi anda efekti, mida konsool tegelikult näitab, isegi mitte 3D piltide abil. Ilmselt just seda silmas pidades rõhutas lugejaile Nintendo läbi tuttava Blockbuster'i konsoolirendi reklaami: "Virtual Boy must be experienced to be believed".
Tulevaste mängude tutvustamisele ja vanade taas elluäratamisele pühendab Nintendo oma ajakirjas palju energiat ning tulemus on võimas. Ajakirja keskele on kokku volditud 3 A4 suurune peatselt ilmuva Killer Instinct SNES'i versiooni vinge plakat.
Nintendo Power'i kaante vahelt leiab Earthworm Jim (GB) ja paljude teiste mängude lühitutvustused, kõige muu hulgas Killer Instinct Game Boy versiooni tiiseri.
Classified Information teemas avaldatakse vanemate mängude salajasi paroole ning värvatakse lugejaid agentideks koodide otsimisel. Üleüldse torkab ajakirjas silma aktiivne lugejate kaasamine ja intensiivne teemadesse sisse tõmbamine. Tegu on mahuka Nintendo reklaamiga. Samas pole see üldse häiriv, pigem vastupidi. Edasi lugedes isu ainult kasvab ning nii mõnigi seni tavalisena tundunud mäng seatakse uude valgusesse.
Mängud, mida tutvustatakse, on tolle aja parimad ning kaante vahel ei leidu ühtegi arvustust, mis üritaks musta valgeks rääkida.
Kogu ajakirja peale on kokku 13 väga põhjalikku mänguülevaadet, millest tuntumad on: Chrono Trigger (SNES), Yoshi's Island - Super Mario World 2 (SNES), Street Fighter II (GB) ja Judge Dredd (GB). Väike üllatus oli Ninja Gaiden Trilogy (SNES), mis koosneb kolmest '89 - '91 ilmunud Ninja Gaiden (NES) mängust. Üllatus selles mõttes, et tegu oli juba tol ajal klassikaga, mida siis muutumatul kujul SNES'ile edasi kanti. Mängule Phantom 2040 (SNES) on aga pühendatud korralik strategy guide peatükk. Mängu tasemed on lugejale täielikult lahti rullitud ning katavad kogu Killer Instinct'i plakati tagakülje.
Kõigi mängude ülevaateid saadab rikkalik pildimaterjal ning suuremate ülevaadete ekraanipilte täiendavad omakorda ägedad joonistused mängumaailmast - pure game art.
Kõigele lisaks avalikustatakse ajakirjas uue NU64 ning selle 2 esimese mängu Killer Instinct ja Cruis'n USA väljalaskeaeg tuleva aasta aprillis... jajah...
Kokkuvõtteks
Selgub, et vanade mängude puhul ei ole internet sugugi piisav. Ajakiri on vinge ning täis kaasaegset vaimsust, suutes anda uue elu ka sellistele iidsetele arcade klassikutele nagu Centipede ja Millipede.
Nintendo Power on äärmiselt kvaliteetne ajakiri, nii mõnusalt tugeva paberi kui ka sisu poolest. Kuna tegu on Nintendo enda ajakirjaga, siis keskendutakse seal ainult konkreetsele Nintendo teemale (seal hulgas DigiPen arvutimängukolledži tutvustamisele, mis oli teemakohane, äge ja ahvatlev). Ajakirjast puuduvad igasugused ülearused reklaamid. Kõik 116 lehekülge on täis puhast Nintendo "pauerit".
Nintendo Power on ajatu ja hindamatu infoallikas vanadele nintendopeerudele, kes leiavad, et Wii Virtual Console on kõige ägedam leiutis pärast Game Boy'd.
Selgub, et vanade mängude puhul ei ole internet sugugi piisav. Ajakiri on vinge ning täis kaasaegset vaimsust, suutes anda uue elu ka sellistele iidsetele arcade klassikutele nagu Centipede ja Millipede.
Nintendo Power on äärmiselt kvaliteetne ajakiri, nii mõnusalt tugeva paberi kui ka sisu poolest. Kuna tegu on Nintendo enda ajakirjaga, siis keskendutakse seal ainult konkreetsele Nintendo teemale (seal hulgas DigiPen arvutimängukolledži tutvustamisele, mis oli teemakohane, äge ja ahvatlev). Ajakirjast puuduvad igasugused ülearused reklaamid. Kõik 116 lehekülge on täis puhast Nintendo "pauerit".
Nintendo Power on ajatu ja hindamatu infoallikas vanadele nintendopeerudele, kes leiavad, et Wii Virtual Console on kõige ägedam leiutis pärast Game Boy'd.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)