Pinball Fantasies (1995) kaanepilt on ebameeldiv. Klounid on niigi eemaletõukavad, isegi Ronald McDonald. Ja ega asja ei tee paremaks poole küünra pikkuse keelega malelaua katsumine. Tegelikult see pole malelaud, vaid deemonliku lossi marmorpõrand. Kuigi mängu kaanekujunduses on robustselt rõhutud klounile, on sisu poolel samaväärselt tsirkusele esindatud rallirada, miljardimäng ja Dracula teema, teda ennast vaikselt välja jättes.
Pinball Fantasies on lihtne Game Boy pinball. Neli mängulauda, kaks päris mõnusat, üks jamapoolne. Korraga näeb poolt mänguväljast, nagu ikka. Rohkem ongi ühelt Game Boy 160x144 maatriksilt raske tahta.
Samas ega vähem graafikat, kui selles mängus, kah ei taha. Esmakordselt proovides käis mäng korraks sisse-välja, sest nõnda fantaasiavaeseid lauakujundusi annab otsida. Mängus on niigi vähe sprite ehk liikuvaid objekte ja lisaks on taustapildi puhul ikka korralikult piksleid kokku hoitud.
1989. aastal ilmunud mängude puhul on hõre graafika veel mõistetav, kuid 1995. lasti Game Boy peale juba selliseid graafikamonstrumeid, mis üritasid isegi Super Nintendoga rinda pista. Loomulikult vaeste mängijate jubeduskarjete saatel, sest kõike seda saatis piinav aeglus.
Ühes asjas tuleb Pinball Fantasies mängu kiita. Kui pildilise koha pealt silma kinni pigistad, saad nautida väga sujuvat pinballi täiesti talutava chiptune saatel. Ei midagi meeldejäävat, kuid vähemalt probleemideta mängitav.
Buster Bros. (1993) mängul ei paista vendadega peale kaanepildi midagi pistmist olevat. Oled täiesti üksi ja üritad maailmakaardi tuntumaid punkte läbides ajaga võidu joostes kõik põrkavad pallid puruks tulistada.
See polegi nii lihtne, sest iga kera puruneb omakorda kaheks ja veelkord pooleks. Tulistada saad alt üles ja kui sul veab, leiad elu lihtsustavat nodi. Kui aga ei vea ja kobakäpp oled, pead põiklema halastamatus pallimeres. Ja üldse mitte sellises värvilises, kuhu tatid kaubanduskeskustes sumama tormavad.
Kunagine Capcomi arcade versioon oli tõesti kahe mängijaga. Käesolev Hudson Softi Game Boy variant on aga täiesti tavaline 1P, ei mingit linkkaabli featuuri ega midagi. Üllatuslikult on sama ka Capcomi Super Nintendo versioon. SNESi ja Game Boy mängud on küll pisut sarnased, kuid esimene tundub olema mõnusama liikumise ja avarama jalutamisruumiga.
Game Boy mänguversiooni oluline erinevus on kokkusurutud ekraaniruum, mis on toodud ohvriks kenale graafikale ja viimasest tulenev kohatine aeglus, kui pallimeres suuremaks sahistamiseks läinud on. Lisaks puudub raskusastmete valimine ja siit-sealt on veel SNESiga võrreldes kärbitud.
Mäng on arkaadilikult raske. Põigelda saab vaid külgsuunas ja tulistada üles. Klaustrofoobiline kitsikus tabab mängijat aga esimestel minutitel. Eriti, kui jääd ekraani paremale poolele lõksu, sest põhirelvaga on Busteri vasak külg täiesti kaitsetu. Samas on tore, et kokku pole hoitud power-upidega ja nii mõnigi kord võib ka hea õnne peale rabistamine ennast ära tasuda.
Kokkuvõtteks. Mäng on pigem hea, aga minu jaoks puudub selles see miski, mis aina tagasi mängima tõmbaks. Osavusel on küll äärmiselt oluline roll, kuid vahest tundub, et mängija aetakse pisut liiga ebaõiglaselt lootusetutesse olukordadesse. Ilmselgelt on see mängija enese viga.
Panel Action Bingo (1993). Igav nimi, kole kaanepilt ja üllatavalt mõnus mäng. Sellised kahtlased lauamängud kipuvad Game Boy peal olema koledad, kohmakad ja seeläbi väga eemaletõukavad. Panel Action Bingo puhul ei kehti ükski neist. Okei, 5x5 maatriksi ja kahe juhusliku looma mängutegelastena kasutamine pole just andekaim idee, kuid see on ikkagi Bingo! Mis sest, et natuke võlts Bingo. Igasugune bingo videomäng saaks olla väga halb mäng. See bingo siin on tasemetega ja kasutab paroole!
Mängu idee on linnuna võistelda kiisu vastu, korjates teineteise võidu numbreid või tähti. Numbrid lihtsad, tähed palju raskemad. Qwerty inimesed enam nii hästi tähestikku ei tunne. Kui ikka liiga lihtne, siis saab nähtavat kaarti peita, muuta mänguplats jääväljaks jne.
Kurb, et mängule ei ole leitud mõnd tuntud animeteemat toetuseks taha. Isegi Miki vs Donald koos kahekaadrise sissejuhtatusega oleks Panel Action Bingost teinud Panel Awesome Bingo. Muusikalise külje pealt on teos samuti üllatav, sest bingo puhul saab kõik üllatada. Kollektsioonis on vast umbes kolm 10 sekundilist lugu, kuid need on ägedamad kui 8-bitine Tuberkuloited olla võiks.
Kokkuvõtteks. Odava horoskoobiköite kujundus ei ole just parim asi, millega mängijaid meelitada. Nii ma siis jätsingi selle selle mängu viimase saja Game Boy hulka. Ja valesti tegin. Panel Action Bingo on üks nendest plastihunnikusse peitunud pärlitest, mida keegi ehedaks pidada ei taipa.
WWF King of the Ring (1993) on tuim wrestlingumäng. Vastase võitmiseks piisab vaid B nupu kiirest klõbistamisest. Kui teisel toss väljas, tuleb teda mõned sekundid maas hoida, kuid see on ka kõik. Hard mode? Mina nii kiirelt klõpsida ei suutnud.
Mängu muusikaline külg on kesine. Tiitlilugu käib kah, on hullemaidki. Matš tuleb veeta pingelises sahina ja ise juurde tehtud nupuklõbina müras.
Esindatud on küll tuntud WWFi maadlejad, nagu Hulk Hogan, Randy Savage (rahu tema põrmule) ja teised, paraku väga kesise 10x10 pikslise ikoonina. On olnud ka paremaid variante. LJN lasi samal ajal välja ka mängu NESi versiooni, mis on kuulduste põhjal sama kesine kui käesolev Nintendo Game Boy variant.
Kokkuvõtteks, mäng on igav, ajastu kohta mageda pildiga ja võimaldab kogu WWF kultuuri mõnitades võita vastaseid ühel kohal seistes jalaga vehkides, millele nood siis ise oma munadega otsa jooksevad ja kägarasse maha kukuvad.
Mõtlesin, et näitan lihtsalt ägedaid asju. Alltoodu on tegelikult üsna ammusest ajast olemas olnud, kuid siiski käesoleva milleeniumi kraam. Retropeldikuga seob neid aga korralik retrohõng.
LEGO, üllataval kombel minu esimene, on puhas retro. Ükskõik, mida LEGO ka ei toodaks, ka kõige futuristlikum komplekt on õnneks või kahjuks retro. Juba futu ise on üks paras retrosõna. See Ninja on aga armas kingitus sõpradelt. Ninja! Ülejäänu, mis edasi tuleb on harilik awesome tin can toy replica.
Kes ei tea, mis on üks Tin Can Toy ja miks see nii äge on, siis lühidalt. 50ndatel, kui Jaapani majanduses valitses olukord, mis vast kuidagi meenutab praegust suurlinnavälist Hiinat ehk siis tööjõud oli metsikult odav, toimus suur osa maailma masstootmisest just nimelt Jaapanis. See kõik oli väga ammu, kui Nintendo oli juba üle 60 aasta vana ja Sony Corporation tegi alles esimesi põlvenõkse, et kunagi kauges tulevikus esimesele üks korralik laks vasta mune anda. Niisiis, dekaad enne kuldseid kuuekümnendaid oli plekist Jaapani mänguasjade hiilgeaeg. Vististi ka aeg, kus Jaapani majandus kinnitas tasapisi kanna USA ja Euroopa inimeste südame külge. Tin Can Toy valik ja tiraažid olid läbi aegade tohutud. Taolisi erinevaid roboteid saab kokku lugeda sadade sadade kaupa, ulatudes julgelt üle kümne tuhande.
Järgmised robotid pärinevad aastast 2008. Roomas Piazza Nuoval sattusin ühte imetoredasse mänguasjapoodi ja kulutasin paarkümment eurot robotitele. Fantastiliseks tegi poe selle vanamehest müüja. Kes on lugenud Pinocciot, teab ise, milline üks Pappa Carlo välja võiks näha. See onu mitte ainult ei müünud, ei kaugeltki mitte, ta elas selles poes ja nende asjadega. Metsikult äge viis vanaduspõlve veeta. Kahjuks olin liiga hämmeldunud, et paluda luba tema pildistamiseks.
Tegin teise pildi veel. Kui te nüüd mõtlete, miks paraboolantenniga robot trummi mängib, siis ma ei oska vastata. Äkki on ta mõeldud kusagil sügaval Aafrika džunglis kohalikele hõimudele satelliittelevisiooni uudiseid bongode kaudu edastama. Midagi telegraafi ja morse moodi eks. Aga seda siis ikka läbi tõsise kosmoseteema, nagu kombeks.
Selle parempoolse plastikroboti ostin samast poest. Kui ülaltoodud robotid on reprod, mis tegelikult pole mõeldud tattidele mängimiseks, siis see on. Edasi tatsudes jõnksutab tegelane mõnusalt oma pead.
Vasakpoolne monster on Sparklz, collectible item Kopenhageni lennujaamast. Vanemad ostsid ja kinkisid, sest leidsid, et see on ainus mõistlik asi, mis mul veel puudu on. Sparklz on äge, sest üleskeerates sõidab see ringi ja pillub sädemeid.
Alltoodud karusselli ostsin ma ühest kõige ebarharilikumast kohast, kust üldse mänguasju osta. Santorini saar Kreekas on tuhandeid aastaid tagasi toimunud vulkaanipurskes allesjäänud imekaunis saarenukk, mida peetakse Atlantise servaks ja mis on niivõrd eluks kõlbmatu, et sinna tuleb laevadega isegi joogivett toimetada, muust söögist rääkimata. Ka sitt toimetatakse sealt minema laevadega, väidetavalt. Pärast persepühkimist pidi paberi prügikasti panema ja ainus viis, kuidas seda jama läbielamist vähendada, oli vähem peldikus käia. No toilet gaming for Retropeldik. Küll aga olid seal fantastiliselt kallid poed vajalike asjadega. Nii ma siis lahkusingi Final Fantasy IV Advance ja veel kahe plekkmänguasjaga, mis paistavad ka juuresolevatelt piltidelt.
Nagu näete, siis karussell (tore eestikeelne sõna, mis ei pärine eesti keelest), on täiesti töövõimeline. Võtab sisse tuurid, mida ise vaevu taluda suudab. Veelgi toredam on see Bugatti, mis muide samuti töötab. Kõik need replikad töötavad, mööndustega. Toimivad, aga tattidele lammutamiseks ma neid ei annaks.
Kunagi miljon aastat tagasi 2008 otsustasin endale soetada Virtual Boy. Legendaarse badass stereoskoopilise 3D konsooli, mille väljastamist põeb Nintendo tänase päevani. Mõneti on selleks ka põhjust, kuid 15 aastat hiljem enam kindlasti mitte. Arvestades, et see väga õrn ja keeruline peenmehaaniline elektroonikaseade töötab vaiksel huminal tänase päevani, võiks Virtual Boy üle pigem uhkust tunda.
Õnneks muretseb Nintendo piisavalt vähe, et seda teemat täiesti maha vaikida. Virtual Boy ilmub üllatuskülalisena üksikutes mängudes ja filmideski. Paraku on läbikukkumisvalu siiski piisavalt palju, et see õnnetu konsool selle aasta E3 pressikonverentsil uue 3DS’i sissejuhatavast demost täielikult välja jätta. Kuigi lava ise oli kergelt Virtual Boy värvides, või mulle ehk ainult tundus nii.
Väga tahaks loota, et kunagi ühel päeval leiab suur N endas piisavalt rammu Virtual Boy mängud 3DS’i või mõne teise tulevase stereopilti näitava konsooli peal välja lasta. See oleks metsik, sest Virtual Boy mängude hulgas on, mida mängida.
Mario’s Tennis on tõenäoliselt olemas ka neil Virtual Boy omanikel, kes konsooli ammu pööningule unustanud. See Virtual Boy launch’i-mäng on mõneti võrreldav Game Boy Tetris’e või Wii Sports’iga. Mario’s Tennis on suurepärane Virtual Boy tech demo. Lihtne, ilus ja kaasahaarav.
Loomulikult ei paku Mario’s Tennis murdosagi suurepärase Tetris’e sõltuvuskütkest ning ei suuda võistelda Wii Sports’i tennise “OMFG! See on nagu päris!” efektiga, kuid omas ajas on see täiesti fantastiline mäng.
Mario’s Tennis’e avamuusika on koheselt paeluv. Ikkagi stereo ja seda ilma kõrvaklappideta. Targalt paigaldatud kõlarid võtavad vajaduse kõrvaklappide järele. Seda siiski vaid juhul, kui elad koos inimesega, kes on iga kell valmis mõnd metalset 8-bitist chiptune nautima, mis on haruldane nähe tänapäeva Eestis.
Intro’s näkku lendav pall on vägev. Puhas 3D. Ja mitte selline igav hulknurkade 3D, vaid metsik 2D stereoskoopialaks vastu nägu. Kirjeldamatult äge efekt, mida loodetavasti saab meelekindel nintendosõber nautida juba kevadel. Just nimelt loodetavasti, sest ma veidi kahtlen, et üks värviline 3DS ekraan suudab täielikult asenda kaht paari tolli sügavusel ergavat mustjaspunast kujutist.
See mustjaspunane kujutis oli küllaltki unikaalne ja ajastutruu. Kuigi ehk tollaste ootuste jaoks aegunud, kuid portatiivse mängukonsooli jaoks täiesti piisav saavutus. 80ndate keskpaik ja 90ndate algus oli laseranimatsiooni aeg. Pimedas ruumis joonistati valge või värvilise laseriga seinale lummavaid animatsiooniklippe ning näidati hiljem MTV’s. Midagi sellist veel ruumiliselt ja interaktiivselt kogeda, oli aga täielik elamus. Ja on tegelikult siiani.
Stereoskoopia on vist üks taasavastatumaid tehnoloogiaid meelelahutuses. Läbi aastakümnete tulevad üha uuesti leiutatud mängu- ja pildividinad, et mõne aja pärast jälle kõrvale jääda.
Stereoskoopiline efekt on siiski vaieldamatult cool ning seda ei maksa alahinnata. Üle 170 aasta vana, kuid endiselt mõjus ning niidab kogenematu vaataja üllatusmomendiga koheselt jalust. Täpselt sama töötab ka omal ajal läbikukkunud Virtual Boy puhul, millele ei saanud saatuslikuks mitte niivõrd konsooli tehnoloogiline tase, vaid pigem kasutatavus ja hind.
Tennispall In your face on äge ja täpselt sama ägedad on tollal Mario Kart mängudest tuntud Mario, Printsess Peach, Donkey Kong, Yoshi ja teised. See on 2D, mis liigub ruumis sinu poole! Üks kena tennisemäng on suudetud väikeste detailidega väga mõnusaks muuta. Südametest koosnev tennisevõrk, iga mängija personaalne väljak ning punkte lugev Lakitu. Mida veel tahta.
Midagi siiski on. Pisut nukker, et tõelist party-mängu nagu tennis, saab nautida vaid üksi, sest Virtual Boy link-kaabel mõtteks vaid jäigi. Samas poleks see ühes keskmises maailmaperes teist konsooli ostmata nagunii mõeldav.
Mario’s Tennis on piisavalt lihtne, et seda nautida ning samas piisavalt väljakutsuv, et mitte lasta sul suvalise proovimise peale tervet turniiri võita. Teadjad räägivad, et pärast Normal mode läbimist antakse parool Hard mode jaoks. Need on need mehed, kes suudavad Virtual Boy stereoskoopilises lummuses üle poole tunni vastu pidada.
Mõned nädalad tagasi sattusin Pariisi metroos fantastilise reklaamplakati peale. See iseenesest tagasihoidlik pilt roheliste kirjadega ja kribu-krabuga mustal taustal võib nii mõnelegi suvalise pildina näida, kuid kes korra näinud, tunneb iga kell ära seksika Vectrex'i kuvandi. Nii ka mina. Igaks juhuks jätsin meelde aadressi 60 rue Réaumur, seosega 60ne reumar või midagi taolist. Koha enda leidmisele ma aga eriti ei panustanud. Järjekorras ootasid Versallies ja muu taoline kraam.
Üllatus üllatus, päeval, kui oli minu kord visite de la ville korraldada ning Pompidou keskus üles otsida, sattus mu sõrm turismikaardil nimele, mille kiire neuronmaatriksite võrdlus Museo Games’i asukohatänavaks tunnistas.
Loomulikult oma ignorantsuses ei märganud ma plakatil, et Museo Games’i majutab kuulus Musée des Arts et Métiers, mis asub ühes vanas kirikus, mis omakorda võngutab kuulsat Focault pendlit (nüüd koopiat), metsikult prantsuse matemaatikute-füüsikute katsemudeleid, mis alles tagantjärgi panevad mõistma, kuskohast see kõik kooliprogrammi tuli, roboteid, Cray II superarvuti, esimese teleülekandejaama, Alcatel'i katse-Marsi-kulguri LAAMA, ja nii metsikult jõuajamite-raadio-optika-salaluure-ehitusmakette-vidinaid, et põhikoolipõnnina oleksin seal tõenäoliselt vaimustusest ogaraks läinud.
Kogu väljapanek oli vapustav ka kaasaegse kaine täiskasvanuna ning kui miski liiga ahhetama võttis, oli mul realistist kaasa alati käepärast, kes Musée des Arts et Métiers’i hellitavalt väntvõllimuuseumiks ristis.
Hoolimata totrast nimest Kunsti ja Käsitöö Muuseum on see tõesti suursugune ajaloomuuseum, mis laiutab 6000 ruutmeetril. Erinevalt kammkeraamikast ja kangastelgedest (neid oli kah, tööstuslikke) leidus seal tuhandeid tähelepanuväärseid objekte: mõõteriistu, kolbe, laagreid, kontrolleireid ja keerukaid seadmeid. Vanad autod, rattad, rongid, lennukid, aurumasinad, võidusõiduautod. Nii koomiline kui see ka pole, siis muuseumi viimane saal lõppes rahustava Nintendo mänguasjade vitriiniga.
Kõige olulisem oli asja juures siiski Museo Games ajutine näitus, mille piletiga sai kogu ülejäänud krempli kaasa. Kohe ma sellest muidugi aru ei saanud, sest kõik, alates piletimüüjast, lõpetades valvurite ja siltidega rääkisid prantsuse keelt, kuid meid lihtsalt juhatati aina edasi ja edasi. Väga kena idee, sest Museo Games oli selle väärika paiga kõige rahvastatum koht ning kahtlemata üks kõva tatimagnet.
Iseenesest polnud Museo Games näitus midagi hulluksajavalt erilist. Nii mõnelgi eestlasest videomängukonsoolide kollektsionääril võib väikese pingutuse järel olla tunduvalt suurem väljapanek ette näitamiseks. Näiteks puudus arusaamatul kombel Virtual Boy ning Vectrex ise nägi kuidagi topis välja, samas olid minu rõõmuks olemas R.O.B, PowerGlove ja MicroVision.
Kahtlemata oli kõik väga vägev. Pikale lauale välja laotud konsoolide ette olid seatud ekraanid, millel sai originaalpultidel kõik ise järgi katsuda ning mõnus oli, et selja taga ekraanidel näidati kõigi mängijate tegevust. Näituse Game Over saali oli aga välja pandud kümmekond arkaadimasinat, millel võis lõpmatuseni mänge taguda.
Eriti ägedaks tegi kogu asja just väljapaneku stiilsus. Valged neoontuled ja kirjad, ei mingit alien-rohelist ja sinist ning Vectrex’i stiilis demo videomängude ajaloo timeline’st. Kes vahepeal fänniks sai, saab iPhone rakenduse tõmmata siit. Teistele avastamisrõõmu http://museogames.com lehelt.
Ahjaa, peaegu oleks unustanud, kogu selle museo-päeva tegi lisaks kaasale kaasa üks vapper juust, kes hoolimata mitmekordsest kilekotist haises, nagu lakkamatute kõhuprobleemidega paks poiss. Meil lihtsalt ei jätkunud südant, küll aga jätkus kainet mõistust, teda teiseks päevaks mitte hotellituppa jätta. Pärast metsikuid kilomeetreid haisemist sõime ta ohtra veini ja saiaga Les Halles'i pargis ära.
